Saaremaa kadakate vahel arutavad (vasakult) Andres ja Oleg Sõnajalg tihti ka oma äridega seotud küsimusi. Foto: Irina Mägi

Kui äririndel liiga tuuliseks kisub, nagu on viimasel paaril aastal sageli juhtunud, istuvad Sõnajalad kopterisse ja lähevad Saaremaale kadakate vahele akusid laadima.

Viimased kaks aastat on Eesti avalikkus jälginud 1980. aastate lõpus muusikutena tuntuks saanud tuuleärimeeste Oleg (59) ja Andres (58) Sõnajala vägikaikavedu Eesti riigiga. Lõppeva nädala teisipäeval korraldasid Sõnajalad Tallinnas Draamateatri vastas asuvas kontoris taas pressikonverentsi, kus olid kohal kõik suuremad Eesti meediaväljaanded.

Elava loomuga, kuid vastuoluliseks peetud ärimeeste sõnum oli lihtne: neil pole midagi varjata, nende eesmärk on lükata ümber kõik valearusaamad, mis on Aidu tuulepargi tegevuse ja ehituse ümber tekkinud, ning nende ainus soov on tegeleda tuulikuinnovatsiooniga, mis on mõne ametniku pahatahtlikkuse tõttu juba mitu aastat takerdunud.

„Need viimased päevad on meile olnud puhkus. See suvi on olnud puhkus,” tunnistab Andres Sõnajalg naerulsui Eesti Päevalehe ajakirjanikule paar tundi hiljem, kui vennad on vahetanud range moega ülikonnad kergema suveriietuse vastu. Ka pressikonverentsi asjalik toon on asendunud oluliselt vabama olekuga.

„Loomulikult, kui seal [Aidu tuulepargis] on viibimiskeeld, siis meie ei kavatse seaduskuulekate kodanikena seda rikkuda,” selgitab ta. Pinget ja stressi on Sõnajalad enda kinnitusel korralikult tunda saanud alates 2017. aasta kevadest, kui kohtu korraldusel peatati ehitus Ida-Virumaale plaanitavas 30 tuulikuga ja 160–165 miljonit eurot maksma minevas tuulepargis.

Irina Mägi

Kes on Oleg ja Andres Sõnajalg?

Kuigi vennad on abielus kaksikõdede Siiri ja Viiviga (snd 13. septembril 1962), mehed ise kaksikud ei ole. Oleg (snd 5. oktoobril 1959) on Andresest (snd 5. veebruaril 1961) poolteist aastat vanem.

Sõnajalad said tuntuks 1980. aastate lõpus kristliku perebändiga Sõnajalg, mille esimese, 1989. aastal Linnahallis toimunud kontserdi piletid müüdi kahe päevaga läbi. Kuigi toona ei olnud veel paljudel eestlastel jõulukuuske ega liikuvaid jõuluvanasid, oli kahel kolmandikul kodus olemas Sõnajalgade kassett.

Vastuoluline kuulsus on Sõnajalgu saatnud nii TV1 kui ka hiljem nende ettevõtte AS Ämälärd (varasem AS Sõnajalg) pankrotistumise asjaolude tõttu. Neid on süüdistatud nii rahapesus kui ka rasketes juhtimisvigades. Siiski on nad neist puhtalt välja tulnud.

Peale tagasilöökide tuulikuäris on Sõnajalad viimastel aastatel Eesti meediapilti jõudnud ka erinevatel perekondlikel põhjustel. Palju on kajastatud nende naiste võitlust alkoholiga. 2017. aastal hukkus traagiliselt Andrese ja Siiri vanem poeg Alari. 2018. aasta suvel tulistas Olegi ja Viivi poeg Taavi Tallinna kesklinnas inimest. Ta pääses kaheaastase tingimisi vangistusega.

Koosolekud jalgratastel
Peamine pelgupaik, kus tuulikusaagast puhkust on otsitud, on nende Saaremaal Salme külas asuvad kodud. „Meil on see koht üsna mere ääres – hästi privaatne, Saaremaiselt kadakane koht,” kirjeldab Oleg Sõnajalg. Kuigi üks naaber asub neile üsna lähedal, jäävad ülejäänud alles kilomeetri kaugusele. „Seal kaovad kõik probleemid,” kinnitab ka Andres, kes hindab kõrgelt võimalust Saaremaal omaette olla.

Peamine spordiala, millega vennad seal peaaegu iga päev tegelevad, on rattasõit. „Siis on meil justkui juhatuse või nõukogu koosolekud, kus arutame kõik olulised teemad läbi,” muigab Andres. Kui tavaliselt sõidetakse maha mõnikümmend kilomeetrit, siis nädalalõppudel käiakse ka Kuressaares, mis tähendab juba 50–60 kilomeetri pikkust otsa.


Kuigi Sõnajalad said 30 aastat tagasi tuntuks perebändiga, siis praegu nad muusikat ei tee. Vasakult: Andres, Siiri, Viivi ja Oleg Sõnajalg Foto: Irina Mägi
„Nädalavahetustel tulevad tavaliselt lapsed oma perega ja siis teeme midagi ühiselt: grillime, käime saunas, vahel lendame ka kopteriga,” kirjeldab Oleg, kel on viis last ja kolm lapselast. Vanim lapselaps läks sel aastal esimesse klassi. Andres, kelle neljast lapsest on alles kaks, veel vanaisaks saanud ei ole. Mõned Sõnajalgade lapsed on otsapidi ka oma vanemate äridega seotud olnud või on seda siiani.

Tuuleärimeeste viimase paari aasta vägikaikavedu riigiga vaatavat lapsed toetavalt ja lugupidavalt kõrvalt. „Nende meelest on need ületamatud raskused, aga nähes meie kindlameelsust, rahulikkust ja usku, on nad hakanud meie elupõhimõtteid veel rohkem hindama,” ütleb Andres, viidates sellele, et usk polegi ju silmaga nähtav.

„Ma arvan, et ilma usuta Jumalasse ei oleks me praegu need, kes me oleme.”
Usk, mis viis vennad Sõnajalad 1980. aastate alguses Saaremaal kokku Siiri ja Viivi (56) Maripuuga, kellega nad abiellusid ja lõid omal ajal tohutult populaarse perebändi Sõnajalg, on tänini nende elus olulisel ja kandval kohal. „Ma arvan, et ilma usuta Jumalasse ei oleks me praegu need, kes me oleme. See on reaalselt ja praktiliselt andnud meile tasakaalu,” on Oleg veendunud.

Pühakojas Sõnajalad siiski tihti ei käi, kuna nende kirik on USA-s. Siiski kuulavad nad sageli kodus jumalateenistuste ülekandeid. „Kirik ei ole meil pühapäeviti, vaid viimased paar kuud oleme igal õhtul filmi vaatamise asemel kuulanud mõnda head jutlust,” räägib Oleg. Üks, keda vennad pidevalt jälgivad, on Ameerika pastor Joel Osteen, keda on nimetatud tänapäeva kõige populaarsemaks jutlustajaks maailmas.

Idee Dominikaanist
Olegi sõnutsi pole kristlik muusika, mille tegemisega nende perekond 30 aastat tagasi Eestis tuntuks sai, neile kunagi olnud äriprojekt. „Muidugi on see muusika olnud osa meie elust, aga see pole meie jaoks kunagi ei bisnis ega šõubisnis olnud. Me pole kunagi sellelt kasumit teeninud. Oleme alati teeninud raha ettevõtlusega, erinevatel etappidel erinevate tegevusaladega,” ütleb ta.

Sõnajalgasid teatakse 1993. aastast ka kui eratelekanali TV1 asutajaid. Aastaid hiljem süüdistati neid selle pankrotti ajamises. Vendade endi sõnutsi oli olukord teine. „Panga juhi [Ain] Hanschmidti (Ühispanga juht 1992–2005 – S. L.) taktika oligi ettevõtteid üle võtta, et majandusraskusi tekitada,” räägib Andres.

Olegi kinnitusel andsid nad lõpuks pangale üle ühe krooni eest toimiva ja 10% turuosaga telekanali, mis veel kolm aastat tegutses ja mille hoopis järgmised juhid põhja lasid. Nüüd, 20 aastat hiljem vennad Eesti telekanaleid ei jälgi.

„Kui ma vaatan televiisorit, siis ma vaatan kas CNN-i või muid rahvusvahelisi kanaleid,” sõnab Andres. Siinset telemaastikku nimetavad nad maailma mastaabis väga väikeseks ja usuvad, et Eesti teleäri on hääbumas. Praegused telekanalid jäävad nende hinnangul pigem produktsioonifirmadeks.

Ent tuuleäri on jäänud. Sellega on Sõnajalad tegelenud viimased 18 aastat, algust tehti 2001. aastal. „Istusime kuskil Dominikaani liivaluite peal, olime just televisiooniga lõpparve teinud ja mõtlesime, mis me nüüd teeme. Siis otsustasime, et tuuleenergia. Seda oli justkui õhust tunda,” kirjeldab Andres.

500 tuuliku tootmine aastas teeks Sõnajalgadest maailma väikseimad tuulikutootjad.
Pärast puhkusereisi võeti ette pikk autosõit läbi Euroopa, külastati suuremaid Saksa ja Taani tuulikutootjaid. Sellega olid vennad tuuleenergia usku pööratud ja hakkasid töötama nii terve rea parkide arendamise kui ka oma Eleoni-nimelise tuulikutehnoloogia kallal. „Tuulikute arendamine on olnud täpselt sama loominguline kui muusika tegemine, kohati isegi loomingulisem,” räägib Oleg.

Sõnajalad on veendunud, et peavad Eleoni tuulikud turule tooma just oma projektide kaudu, mitte hakkama enne tehnoloogiat müüma, kui selle töökindlus on vajalike referentsidega tõestatud. Aidu tuulepargist pidigi saama esimene selline projekt. Siis tuli aasta 2015 ja kaitseministeerium muutis kardinaalselt oma senist tuuleenergia arendusi puudutavat poliitikat.

Olegi sõnutsi on tõsise mainelöögi taastuvenergiale Eestis andnud ka siinne toetusskeem. Väga vähestes Euroopa riikides kirjutatakse taastuvenergiatasu sellisel kujul tarbijate elektriarvele nagu siin. „Inimesed ei mõista, et ühelt poolt see toetus oligi see, mis aitas selle tehnoloogia niivõrd lühikese ajaga tippu viia, ja teisalt ühtegi uut võimsust, kaasa arvatud fossiilset, ei ole rajatud ilma riigi dotatsioonita,” ütleb ta. Ka Eesti Energia Auvere elektrijaama on suunatud 600 miljonit maksumaksja raha.

Sõnajalg ühest ärevast hetkest tuulikuplatsil: oleme seal 135 meetri kõrgusel ja vaatame, et suur jooksmine käib ümber kraana
Siiri Liiva
Oleg Sõnajalg meenutab, et need kolm-neli nädalat enne kevadist tehnilise järelevalve ameti ja politsei- ja piirivalveameti kehtestatud ehitus- ning viibimiskeeldu Aidu tuulepargis, olid paras katsumus. Kui vend Andres vastutas kõige eest, mis toimus maa peal, oli Olegi mureks kõik see, mis toimus kõrgustes.

„Eks see adrenaliin on seal väga kõva. Pead suuri komponente vastu võtma, redelist tuleb ronida, liftid ei tööta. Pidevalt tuleb hoolitseda turvalisuse eest, et midagi alla ei kukuks,” kirjeldab Oleg Sõnajalg õhinal. Enamik kraanafirmasid ütles neile ära, kuna tuulikute all oli nende hinnangul liiga vähe manööverdamisruumi.

Üks Poola ettevõte oli siiski nõus proovima, pärast seda, kui Andres oli terve öö arvutusi teinud ja näidanud, et see on võimalik. „Arvutasin välja, et joonisel on kraana valesti paigutatud ja ütlesin, et pange esimene abikraana 18 meetrit edasi, teine abikraana üheksa meetrit edasi – ja nad usaldasid mind. Tulemus oli see, et ühelgi kraanal ei tekkinud kordagi ülekoormust,” kirjeldab ta.

Ehitajaid oli platsil 25 ringis. Ööbiti valdavalt Kiviõlis hotellis, Sõnajalad ise mõned ööd ka Saka mõisas. Äratus oli pool seitse, hommikusöök kümme minutit enne seitset, vahel unustati lõuna ära ning tööd tehti õhtul kella seitsme-kaheksani välja. Magama said mehed tavaliselt pool üks öösel. „Niimoodi me töötasime kolm-neli nädalat,” ütleb Oleg.

Üks kriitilisemaid hetki tekkis siis, kui esimese tuuliku tiivik, mis kaalub 65 tonni, oli üles tõstetud. Umbes pool meetrit oli veel puudu, kui kraanajuht teatas järsku, et neil on tekkinud probleem, kraana enam edasi ei liigu. „Meie oleme seal 135 meetri kõrgusel ja vaatame, et suur jooksmine käib ümber kraana,” kirjeldab Sõnajalg.

Kuna ta oli aga juba varem selle kraana remondiga kokku puutunud, soovitas ta kraanajuhil ühte vintsi järgi lasta, et kahe vintsi ühenduskoht õigesse kohta tagasi läheks, ning seejärel kogu süsteemi uuesti käivitada. Pärast seda töötas kõik taas justkui õlitatult.

Raha tuleb Salmest
Oma esimese tuulepargi panid Sõnajalad püsti tuhatkonna elanikuga endisesse Salme valda Saaremaal. Sealt leiab ka esimese Eleoni tuuliku, mille väljatöötamisega tegid nad algust 2007. aastal. Praegu on see ainus viide nende tuulikuärile. Ühtlasi tagab just Salme tuulepark ärimeestele igal aastal kahe miljoni euro suuruse rahavoo. Passiivset tulu teenivad nad ka Tallinna kinnisvara pealt.

Tuuleärimehed tõdevad, et kuigi rahaasjades on neil püksirihm praegu väga pingul, on nina siiski vee peal. Üle kahe aasta seisnud Aidu tuulepargi ehitusega seotud tagasilööke on aidanud leevendada ka see, et pangad on mõneks ajaks neile maksepuhkust andnud. Olegi kinnitusel nende ettevõtetel maksehäireid ei ole. Siiski on mõnel neile kuuluval ettevõttel suurem või väiksem ajatatud maksuvõlg riigi ees.

„Muidugi oleme olnud sunnitud meeskonda oluliselt vähendama. Praegu on meil Eleonis kokku kümme inimest, ainult tuumikmeeskond,” tõdeb Oleg. Siiski pole ettevõtjad loobunud oma eesmärgist toota 500 tuulikut aastas ja olla sellega kõige väiksem tuulikutootja maailmas. Siis annaksid nad tööd 8000 inimesele. Sõnajalad loodavad selle eesmärgini jõuda 2025. aastaks.

„See, mis toimub praegu Eestis ja Aidus, on ikkagi jäämäe veepealne osa. Eleon areneb tegelikult praegu rahvusvahelistelt väga jõuliselt. Meil on hoogsalt käimas mitmed huvitavad rahvusvahelised suurprojektid ja nendega me lähme jõuliselt edasi,” ütleb Oleg. Tema kinnitusel aitavad need projektid Eestis tagasilööke paremini vastu võtta.

Ka äriringkond, kellega nad suhtlevad, jääb pigem kodumaalt väljapoole. Siin hoiavad nad rohkem omaette. „Meil on justkui oma dünastia, teistesse klannidesse me ei kuulu,” muigab Andres. Nõukogude aja lõpus ja taasiseseisvumise alguses saavutatud tuntus käib nendega muidugi tänini kaasas. „Harjud sellega ära ja siis ühel hetkel enam ei teadvustagi seda,” räägib ta.

Samas on viimased paar aastat kestnud tuulikusaaga kasvatanud nende inimeste hulka, kes tänaval juurde astuvad, kätt suruvad ja ütlevad, et ärimehed ajavad õiget asja. „Panevad käe pihku ja ütlevad, et võidelge lõpuni,” kirjeldavad Sõnajalad. Sarnast käitumist on nad kohanud ka riigiasutustes käies.

Helikopter ilmus Sõnajalgade perekonda kümme aastat tagasi. Enam nad oma elu ilma selleta ette ei kujuta. Foto: Rauno Volmar
Stressi vastu kalapüügiga
Kuigi Sõnajalgadel on olnud mitmeid tagasilööke nii äris kui ka pereelus, on vennad ise seda meelt, et nad on tugeva iseloomuga, mistõttu ei anna nad kergelt alla ei äri- ega pereasjades. „On hästi tavaline, et teatud staatuses või eluetapis vahetatakse [naine] uuema mudeli või facelift’i (ee „näooperatsioon“) vastu välja, aga lõpuks enamik inimesi kahetseb seda,” märgib Oleg Sõnajalg.

„Olime nii noored, kui abiellusime: mina olin 21 ja Siiri oli 19. Oleme kokku kasvanud. Oleme peaaegu kogu elu koos elanud. See on midagi sügavamat kui lihtsalt suhe. Sellepärast on ka kõikidest probleemidest võimalik jagu saada, kui selle nimel ühiselt töötada,” ütleb Andres.

Sõnajalad usuvad ka, et neil on palju kasu sellest, et nad on juba lapsest peale harjunud kõike koos tegema. Paljud tuulikuäriga seotud ideed ja otsused on sündinud näiteks saunalaval. „Tegelikult on väga raske leida usaldusväärset partnerit, eriti äris, seal on omad riskid,” räägib Oleg.

Stressi maandavad vennad nii sellega, et jagavad tööpäevad meeldivate ja ebameeldivate ülesannete vahel ära, kui ka sellega, et käivad kalal. „Sel pühapäeval – olen veendunud, et see on Saaremaa rekord – sain ma 750-grammise ahvena,” kirjeldab Oleg uhkelt.

Ärimehed on juba hakanud kokku lööma ka kahjusid, mis on kaasnenud sellega, et riik on Aidu tuulepargi arendust pidurdanud, summa on suur. Kui riik hakkab nõude täitmisel vingerdama, lubavad Sõnajalad nõude maha müüa. Nende kinnitusel on selliste nõuete vastu turul suur huvi.

Siiski usuvad vennased, et kogu tuulikusaaga ühel hetkel vaibub, riik uusi asju ei algata ning leitakse kõiki asjaosalisi rahuldav lahendus. „Fakt on see, et Eleoni tehnoloogia tuleb, Aidu tuulepark tuleb. Loodame väga, et eestlased saavad ka selle tööstuse vilju maitsta, et me saame ka Eestis käivitada tuuletehnoloogia tööstuse ja luua tuhandeid töökohti,” lausub Andres Sõnajalg.

Šõumehed, kes šõud ei tee
Siiri Liiva
Kuigi Eesti ajakirjanduses on Sõnajalgade ja riigi vägikaikaveo kirjeldustes viimasel paaril aastal viidatud palju ka meediašõu tegemisele, vennad ise end šõumeestena ei näe.

„Ma ei ütleks, et me šõumehed oleme. Keegi ei tunne huvi, mis autoga me sõidame,” toob Andres Sõnajalg näite. Ainus suurem seltskonnaüritus, mida nad regulaarselt külastavad, on Saaremaa ooperipäevad. „Tunneme end ikka seal Saaremaal kadakate vahel kõige paremini,” lisab Oleg Sõnajalg.

Küll aga tunnistavad nad, et n-ö šõukuvandile on kindlasti kaasa aidanud nooruseas muusika tegemine, kaksikõdedega abiellumine, nende endi noorusedevus – nad lasid end näiteks Corvette’idega pildistada –, aga ka kümne aasta tagune helikopteriost.

„Mis puutub kopteriga lendamisse, siis sellest me ei loobu,” ütleb Oleg, viidates, et Saaremaa, Tallinna ja Aidu vahel liikumiseks on see kõige kiirem viis. „Muideks, väga tihti, vähemalt kaks-kolm korda nädalas näen ka unes, et ma lendan,” räägib ta, et kopterisõidust on saanud tema kirg.

Allikas: Eesti Päevaleht

Foto: Avalik