Kui riik on seni energeetikas keskendunud ainult plaanile A ehk põlevkivielektrile, siis seminari ümarlauas pakuti välja tuuleenergeetika kui plaan B.
“Põlevkivi toodetakse siis, kui seda on tasuv toota. Praegu on seis selline, et kaevandamismahud langesid, kaevurid töötavad kolm-neli päeva nädalas, Estonia kaevandus töötab ühes vahetuses. Kaevandaja maksab ju küllaltki palju keskkonnatasusid, saastetasud riigieelarvesse, ressursitasudest saavad päris arvestatava osa vallad, ülejäänu läheb riigile − see kõik jääb nüüd saamata. Kui perepea on kodus ilma tööta, siis ta tarbib ka vähem teenuseid, mis tähendab, et mõju on veel laiem,” kirjeldas Eesti Energia maavarade valdkonna keskkonnajuht Kalmer Sokman praegust olukorda.
Omavalitsused kavandavad ajurünnakut
Maakonna omavalitsusjuht ja Narva-Jõesuu linnavolikogu esimees Veikko Luhalaid nimetas kummaliseks, et see juhtus nii järsku: maikuus istusid linnajuhid Eesti Energia juhtidega koos ja arutasid uue õlitehase detailplaneeringut, rääkides ka uutest keskkonnatasudest, mis tuleval aastal laekuma hakkavad. Kuu aega hiljem tulid mustad uudised.
Priit Orumaa Matti Kämärä / Põhjarannik Priit Orumaa: “See jutt, et põlevkivielektrijaamad tuleb kinni panna, oli juba 20 aastat tagasi.”
Omavalitsustel on kavas korraldada suur ümarlaud, kuhu kutsutakse nii asjaomaste ettevõtete kui ka ametkondade, parlamendi ja valitsuse esindajad.
“Seal räägitust tulenevad ka ettepanekud, kuidas edasi minna, erisugused plaanid,” lubas Luhalaid.
Energeetika arengukava prügikasti
Kiviõli Keemiatööstuse juhatuse liige Priit Orumaa ütles, et Ida-Virumaa ja siinne sotsiaalne pool on ainult üks osa probleemist. Vähem räägitakse sellest, et riik kaotab põlevkivienergeetika kokkutõmbumisega suure osa oma tuludest − auk riigieelarves on tema hinnangul vähemalt sada miljonit eurot.
Keskkonnaseminari põnevaim osa oli ümarlaud, kus arutlesid nii tuule- kui põlevkivienergeetikud ning sõna said ka omavalitsuste ja keskkonnakaitse esindajad. FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik
“Põxit sõnana on uus, aga see jutt, et põlevkivielektrijaamad tuleb kinni panna, oli juba 20 aastat tagasi. Siis hakati arendama uut tehnoloogiat, tulid õlitehased. Põhimõtteliselt tehti kõik õigesti, ainult üks asi jäeti täiesti tegemata − plaan B jäi välja töötamata. See on täna kõige suurem puudus. Kui võtame lahti Eesti energeetika arengukava, kus on rida tingimusi ja ülesandeid energeetikasektorile, siis täna võib selle kava prügikasti visata. Riik peaks hakkama kiirkorras uut stsenaariumi ja arengukava välja töötama, see annaks ka Eesti Energia juhtkonnale mingid orientiirid.”
Tuulikud tänu põlevkivielektrile
“Viimasel viiel aastal on Ida-Virumaale plaanitud päris suur hulk tuuleparke. Kas Ida-Virumaa on nii tuuline koht?” ärgitas seminari juhtinud geograaf Mait Sepp kohapeal uusi arenguvõimalusi välja pakkuma.
“Ida-Virumaa ei ole väga tuuline koht, aga arendajatel on suur huvi siin tegutseda, seda tänu põlevkivienergeetikale: kõik alajaamad on väga tugevad, ühendusvõimalused on suurepärased. Erinevalt Lääne-Eestist, kus on palju tuulisem. Nii et määrav pole niivõrd tuule kiirus, mis on siin Eesti kontekstis üsna mõõdukas, kuivõrd infrastruktuur, mis võimaldab arendada oluliselt odavamalt kui kusagil muijal,” selgitas tuuleenergeetikaga tegelev Ain Kull.
Kull osales ka energeetika arengukava väljatöötamises ja sedastas, et isegi plaan A jäi tookord lõpuni välja töötamata, rääkimata B-plaanini jõudmisest.
“See väga ühesuunaline ja kitsas lähenemine on olnud tüüpiline riigi tasandilt kohalike arengukavade koostamiseni välja. Vaadatakse ikka ühte kitsast sektorit, mis antud ajahetkel kõige valusamalt põletab, aga tulevikku vaatavat pilti ei ole.”
Eesti riigi seisukohalt on hea, et siin on tuulikud juba olemas − see aitab hajutada tuulikute toodangu kõikuvust. Tuulik toodab energiat ainult siis, kui tuul puhub, ning kui tuulikud koonduvad ainult kõige tuulisemasse kohta, siis korraga annavad kõik täisvõimsusel toodangut, aga kui tuul vaibub, siis langeb seal tootmine korraga ära. See, et tuulikud ka mujal paiknevad, aitab tuulikute toodangu kõikumist natukenegi hajutada.”
Tuuleenergeetika kui võluvits?
Eestis tuulikute tootmist arendava Eleon Greeni juhatuse liige Andres Sõnajalg on veendunud, et just tuuleenergeetikast võib saada Ida-Virumaa jaoks plaan B.
“Ei ole mõtet keskenduda sellele, kui palju praegu töötavad tuulikud energiat toodavad ja mitu neid Auvere jaama asendamiseks vaja oleks. Tuuleenergia on arenenud ja areneb endiselt väga kiiresti, uued tuulikud toodavad oluliselt rohkem.”
Ain Kull pakkus tuuleenergiat toetava võimalusena välja ka päikeseenergia: tuulikud on ju kõrged, nende alla tühjale maale saaks ehitada päikesepargi.
Teisisõnu: kui seni on (energeetika)munad olnud Eestis ühes korvis, siis nüüd on hädapärane vajadus neid mitmesse korvi jaotada.
“Oleme teinud Eestis väga mugavaid otsuseid, aga see aeg on nüüd läbi,” tõdes Kadi-Kaisa Kaljuvee keskkonnaõiguse keskusest. “Ma ei usu eluilmas, et CO2 hind enam langeb.”
Mis puutub töökohtade kadumisse, siis tuletati seminaril meelde, et iga tehnoloogia arenguga kaotavad inimesed töökohti. Pole muud valikut, kui tuleb uued võimalused üles leida. Kohe väga kiiresti.
Allikas: Postimees
Foto: Avalik