Taavi Aas istub miljonite otsas ja vaatab pealt, kuidas kaovad Narva töökohad

Sel nädalal oma teise kvartali majandustulemusi kokku võttes teatas Eesti Energia küll kenast kasumist, kuid selle varjus peituvad keerukamad uudised.

Kuna Euroopa Liidu CO₂ kvoodi hind on märkimisväärselt tõusnud, on põlevkivist elektri tootmise konkurentsivõime vähenenud. Asja hea pool on see, et tänavu suvel on Eesti CO₂ heitmete määr rekordiliselt väike. Halb pool on töökohtade kadu Ida-Virumaal.

Peale mitmesaja inimese koondamise teatas Eesti Energia juunis, et peamiselt põlevkivielektrijaamadest ja -kaevandustest saadetakse umbes 1300 töötajat sundpuhkusele. Ettevõte kavatseb augustis CO₂ kvoodi hinna tulevikku uuesti analüüsida ja kuu lõpuks otsustada, kas on vaja veel inimesi koondada või puhkusele saata.

Tegelikult ei peaks Eesti Energia nii järske samme astuma. Selleks on vaja, et majandusminister Taavi Aas ja tema ministeerium võtaksid jalad päriselt kõhu alt välja ning suudaksid piltlikult öeldes ametnike sahtlisse kogunenud vekslid sularahaks vahetada.

Just sellele osutas Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter ettevõtte majandustulemusi tutvustaval pressikonverentsil, öeldes tagasihoidlikult: „Loodan, et majandusministeerium avab peagi võimalusi statistikakaubanduseks.”

Igava ja esmapilgul arusaamatu nimetusega statistikakaubanduse taga peitub konkreetne skeem, mille abiga saaks juba praegu leevendada Eesti põlevkivienergeetika töökohtade kadu.

Kokkuvõttes: EL-is kehtivad praegu igale riigile 2020. aastani seatud taastuvenergia tootmise ja tarbimise osakaalu reeglid. Eesti täitis juba 2016. aastal endale püstitatud eesmärgi, et 17% elektrienergiast tuleks saada taastuvatest allikatest – tuulest, päikesest ja biomassist ehk puidust.

Eesmärgist rohkem toodetav taastuvenergia on statistiliselt kogunenud ülejäägiks. Samal ajal on EL-is palju riike – muu hulgas Suurbritannia, Iirimaa, Holland, Taani –, kel pole õnnestunud elektrit tootes lubatud taastuvenergia taset saavutada. Eesti võib oma ülejäägi endale hoida, kuid nn statistikakaubandus lubab selle paberil eksisteeriva elektrikoguse ka puudujäägiga riikidele müüa, mis aitaks neid oma eesmärgile lähemale.

Süsteem toimib nii, et riik ostab tootjalt – näiteks Eesti Energialt – „ülejääva” taastuvenergia osa ja müüb mõnele teisele riigile. Tootjale on see lisaboonus, mis sisuliselt vähendab elektri tootmise kulusid.

Eestil on niimoodi müüdavat taastuvelektri ülejääki kogunenud ligi kolm teravatt-tundi (TWh). Suur osa sellest kogunenud ülejäägist on arvel Eesti Energias, kes on väga huvitatud, et majandusministeerium selle neilt võimalikult kiiremini välja ostaks ja rahaks teeks.

Praegu segab Eesti Energia odavaid puidu- ja metsatööstuse jääke Narvas natuke põlevkivi sekka. See aitab n-ö lahjendada CO₂ kvoodi kõrget hinda, sest biomassi ehk puidu põletamine läheb kirja taastuvenergia tootmisena ega kuulu kvoodi alla.

„Neil kogustel on piirid. Aga kui saaksime mingisuguse statistikakaubanduse toetuse, suudaksime osta rohkem biomassi ja toota rohkem energiat,” selgitas Sutter Eesti Päevalehele. Ühtlasi tähendaks see tuge põlevkivi kaevandamisele ja kasutamisele, mis – ergo! – säilitaks töökohti.

Seejuures hindab Sutter, et kui statistilise müügi käima saaks, suudaks Eesti Energia 2020. aasta jooksul 2 TWh taastuvenergiat juurdegi toota. Selle võiks omakorda rahaks teha.

Mis ometi takistab statistilist energiat rahaks teha? Majandusministeeriumi ametnikud kinnitavad, et on viimasel kahel aastal iga kuu pidanud läbirääkimisi riikidega, kes võiksid olla ostjad. Eri põhjustel polevat seni olnud rohkem edu kui üks kokkulepe Luksemburgiga.

Asjaga kursis olevad inimesed nendivad, et ametnikud võivadki jääda tühja tuult tallama. „Poliitilist tuge on vaja!” rõhutavad nad. Teisisõnu, asja peab ajama majandusministri ja valitsuse tasemel – vastasel korral ei hakka miski kiiresti liikuma.

Kui Eesti Päevaleht eile majandusminister Taavi Aasalt küsis, milliste EL-i riikide kolleegidega on ta statistikakaubandust arutanud või kavatseb seda teha, ei olnud tal nimetada ühtegi konkreetset kohtumist ega kõnelust.

Selle asemel rääkis Aas pikast müügiprotsessist ja sellest, kuidas seda tuleb ametnike tasandil ette valmistada. „Vajaduse korral korraldatakse ka mõlema riigi vastavate valdkondade eest vastutavate ministrite kohtumine,” ütles ta ega täpsustanud, kas tal on niisugust vajadust juba ette tulnud.

„Saame täna kinnitada, et tõsisemad läbirääkimised on ministeeriumil käimas nelja riigiga. Täpsema selguse läbirääkimiste tulemuslikkuse kohta saame selle aasta jooksul,” märkis Aas.

Iseasi, kas Eesti Energia saab nii kaua töökohti säilitada, kuni ministeerium vaatab ja mõtleb. Iroonilisel moel lisandub kõigele eelöeldule tõsiasi, et ehkki Eesti Energia ei saa biomassi kasutamist suurendada, ei tähenda see sugugi, et Eesti puidust elektrit ei toodetaks. Sadamates käib vilgas Eesti metsa väljavedu, laadung veetakse muu hulgas Suurbritannia, Hollandi, Taani ja teiste riikide elektrijaamadesse. Teised riigid ostavad hulgi Eesti puitu, et kasutada seda oma elektrijaamades ja säilitada Lääne-Euroopa töökohti.