Euroopa Komisjoni kliima peadirektoraadi peadirektor Raffaele Mauro Petriccione rõhutas Tallinnas, et taastuvenergia kasutuselevõtt ei ole oluline mitte ainult kliima seisukohast, vaid vältimatu samm ka Euroopa energiajulgeoleku huvides. FOTO: Mihkel Maripuu

Kliimamuutused on tihedalt seotud Euroopa majanduse ja julgeolekuga ning selle probleemiga tegelemine ei aita mitte ainult keskkonda päästa, vaid taastada ka Euroopa konkurentsivõime ja vabastada meid energiasõltuvusest, ütleb Euroopa Komisjoni kliima peadirektoraadi peadirektor Raffaele Mauro Petriccione.

Äsjastel Euroopa Parlamendi valimistel kasvatasid toetust nii rohelised kui ka kliimaskeptilised populistid. Kas see mõjutab kuidagi Euroopa kliimapoliitikat?

Ma ei ole selles kindel. Populistid ei ole alati kliimaskeptilised ning paljudes riikides peavad nad valijate püüdmiseks oma sõnumit pehmendama. Sest paljud, kes valivad populiste, hoolivad endiselt kliimamuutusest.

Kui vaadata arve, siis 93 protsenti eurooplastest arvab, et kliimamuutus on tõsine või väga tõsine probleem. Matemaatiliselt järeldub, et mõned neist peavad hääletama ka populistide poolt. Ma ei usu, et kliimapoliitika muudatus saab olema drastiline. Kliimamuutus ja keskkonnapoliitika on Euroopa Parlamendis endiselt ühendavad teemad.

Kui keeruline on luua 28 Euroopa Liidu liikmesriiki hõlmavat kliimapoliitikat?

Tegelike muudatuste elluviimine nõuab suurt muutust riikide majanduse toimimises. Samas on see parim, mida oma majanduse heaks teha saame. Meie majandusel ei lähe kuigi halvasti, kuid seda on vaja moderniseerida, tegeleda tööturu küsimustega ja nii edasi. Me peame taastama oma konkurentsivõime. Me peame võtma tagasi tehnoloogilise juhtpositsiooni.

Kliimamuutus kahjustab meie praegust majanduse alusmudelit väga konkreetsel viisil. Näiteks ei ole Saksamaa tööstusel suveperioodil piisavalt vett, et tehaseid töös hoida. Praegu on seisakud ajutised, mis tähendab, et inimesed kaotavad raha. Peagi võivad seisakud muutuda alalisteks, mis tähendab töökohtade kaotamist.

Kesk-Euroopa jõgedes ei ole suviti piisavalt vett, et alused saaksid transportida sama palju kaupa kui varem. Meie majandus ei pääse neist muutustest ja kui me midagi ette ei võta, muutub see üha haavatavamaks.

Meil on muudatuste tegemise juures kaks valikut: kas püüda säilitada süsteemi praegusel kujul ja teha see üha haavatavamaks, või muuta seda radikaalselt. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku seda radikaalselt muuta. Meil on olemas tehnoloogiline võimekus, rahalised vahendid ja oskusteave.

Võtame näiteks energiavaldkonna. Euroopas on veidi energiavarusid. Eestil on veidi põlevkivi, mõnel riigil on veidi kivisütt, mõnel on veidi gaasi. Kuid suuresti impordime energiat väljastpoolt. Tekib küsimus, kellelt me seda impordime – kas sõpradelt?

Me maksame igal aastal terve varanduse, et importida energiat riikidest, mis ei ole alati meie suhtes sõbralikud, me teame, et meil on probleem energiajulgeoleku ja energiasõltuvusega. Meil on probleeme energiaalase konkurentsivõimega.

Liikumine taastuvate energiaallikate kasutamise poole ei olnud algul seotud kliimaga, vaid vajadusega odava ja ohutu energia järele. See ei ole muutunud. Kokkuvõttes, meil on vahendid, kuidas oma majandus paremaks muuta ja ühtlasi kliimamuutustega võidelda.

CV

Raffaele Mauro Petriccione

Alates 2018: Euroopa Komisjoni (EK) kliima peadirektoraat, peadirektor

2014–2018: EK kaubanduse peadirektoraat, asepeadirektor

2004–2014: EK kaubanduse peadirektoraat, direktor, eri vastutusaladel

2001–2003: EK kaubanduse peadirektoraat, üksuse juht, vastutusalad: WTO ja OECD, üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe jm

1986: magistrikraad õigusteaduses, Londoni Ülikool

1982–1983: teadustöö võrdlevas ühinguõiguses, Bari Ülikool (Itaalia)

1982: õigusteadus, Bari Ülikool

Nii et kui Ameerika Ühendriigid teatavad, et plaanivad hakata eksportima «vabaduse molekule», peaks Euroopa Liit üsna valvas olema?

Seda ütleb president Donald Trump. Ma ei kuule seda Ameerika ettevõtetelt. Ameerika ettevõtted teavad, et fossiilkütuste päevad hakkavad läbi saama.

Küsimus on selles, kas lõpetame nende kasutamise järgmise 30 aasta jooksul ja alustame kohe tõsiselt kliimamuutustega tegelemist, või ootame kauem ja võtame vastu tõsisemad tagajärjed. Sest kliimamuutustega kaasnevad tõsised tagajärjed nii majandusele kui ka inimeste elule ja tervisele.

Ma ei usu, et USA oleks oma majanduse kurssi muutnud. See on ebasoovitav aeglustumine. Aga ma ei arva, et USA teeb seda, mida president Trump meile ütleb.

Hiljuti kuulutas Pentagon kliimamuutusega võitlemise julgeolekuprioriteediks. Kas Euroopa Liit peaks tegema midagi sarnast ja kas see muudaks üldse midagi?

Terminoloogia on küll tähtis, kuid see on ajendatud sellest, mis on teatud riikides või ühiskonnas oluline. Praegu ei arva ma, et eurooplased ei oleks teadlikud kliimamuutuse mõjust. Eurooplased on selle mõju ja võimalike lahenduste suhtes palju teadlikumad kui suurem osa maailmast. Meie ühiskond ei ole tegelikult selles küsimuses lõhestunud.

Vaadates näiteks praegusi õpilasliikumisi, mis nõuavad lahendusi kliimamuutusele, on nende tegevus hoopis teistsugune kui varem. Neil on probleemidest väga selge ülevaade ja ma usun, et kõik poliitikud mõistavad, et mõne aasta pärast peavad nad hakkama nende häälte püüdmisega arvestama.

Meil on muudatuste tegemise juures kaks valikut: kas püüda säilitada süsteemi praegusel kujul ja teha see üha haavatavamaks, või muuta seda radikaalselt.

Kliimamuutus mõjutab Euroopat otsesel viisil. Mõned lõunapiirkonnad muutuvad elamiskõlbmatuks, suureneb lõunast lähtuv migratsioon. Seega on loogiline, et Euroopa Liidu huvides on probleemiga võimalikult kiiresti tegeleda.

Tähtis on vaadata, mida toovad muutused kaasa näiteks põllumajandusele. See puudutab isegi Põhja-Euroopat. See muudab piirkondades kasvavaid liike ja saagikust. Me oleme praegu olukorras, kus muutused ei ole enam kauge tulevik. Muutused juba toimuvad ja mitte paremuse poole.

Me suudame sellega kohaneda, kuid see läheb meile juba praegu igal aastal maksma miljardeid eurosid. Kliima soojenemine isegi 1,5 kraadi võrra tähendab palju hullemaid tingimusi kui praegu. Me ei luba paradiisi, vaid seda, et kui praegu algust teha, võime suuta 30 aasta pärast kaasata piisavalt inimesi ka mujal maailmas, et peatada kliima soojenemine 1,5 kraadi juures.

Mis oleks alternatiiv? Teha mitte midagi ja oodata kuniks keegi midagi ette võtab? Nii võime veel kauaks ootama jääda. Kui alustame tegevust hiljem, jõuab soojenemine juba 2–2,5 kraadini. Praegu oleme rajal, mis viiks sajandi lõpuks maailma kliima soojenemiseni 3–4 kraadi võrra.

Ma arvan, et Euroopa võib anda signaali, et muutused on võimalikud. Meil on olemas tehnoloogia, ressursid ja oskusteave, et alustada majanduse ja ühiskonna muutmise protsessi viisil, mis oleks eeskujuks kliimamuutuse pidurdamisel. Selleks aga, et olla edukas eeskuju, peame hoidma oma majanduse toimivana.

Kas Euroopa Liit võiks võtta maailmas kliimamuutusega võitlemisel juhtpositsiooni?

Me ei peaks võtma moraalse ülimuslikkuse positsiooni, kuigi on olemas argument, et «teie maailma hävitamise protsessi alustasite ja nüüd alustage selle parandamist». Meie lähenemine on palju pragmaatilisem.

Meil on majandusmudel, mis on meid hästi teeninud, kuid muutunud haavatavaks. See on rünnaku all ja me ei saa enam kunagi sama edukaks, kui olime varem. Seetõttu peame investeerima suuri summasid nüüdisajastamisse, uutesse tehnoloogiatesse, haridusse, uurimistöösse ja innovatsiooni.

Roheline tehnoloogia on ainus valdkond, kus Euroopa toodab rohkem patente kui ükski muu piirkond maailmas. Muidu toimub innovatsioon igal pool mujal kiiremini kui siin.

Küsimus on selles, kas teha seda viisil, mis lükkab edasi probleemi lahendamist, või nii, et see muudaks süsteemi vastupidavamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Roheline tehnoloogia on ainus valdkond, kus Euroopa toodab rohkem patente kui ükski muu piirkond maailmas. Muidu toimub innovatsioon igal pool mujal kiiremini kui siin.

Võtame näiteks päikesepaneelid. Me oleme kaotanud selle tööstuse Hiinale, kaotanud odavate ruudukujuliste paneelide massitootmise tööstuse.

Kuid Euroopa firmad toodavad nüüd ilusaid igas värvis katuseplaate, mis töötavad päikesepaneelidena. On firmasid, mis ei tooda mitte ainult liikuvaid päikesepaneele, vaid selliseid, mis on kohandatavad täpselt elamu katuse kujule. Neid ei ole võimalik Hiinas teha. See on peaaegu käsitöö. Seega oleme võimelised edasiseks innovatsiooniks.

Isegi kui me ei hooli kliimamuutustest, on Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks tark otsida üles oma tugevaimad küljed ja neid rõhutada.

Võtame näiteks riigi nagu Eesti, mis on teinud tohutu hüppe digitaliseerumise vallas ja saanud sisuliselt tühjalt kohalt maailma üheks kõige arenenumaks e-riigiks. See näitab, et selliseid asju on võimalik teha.

Samas saame Eestis suure osa oma energiast põlevkivist ja oleme taastuvenergia kasutamises veel üsna viletsad.

Tõsi. Aga keegi ei ütle ka, et naftapumbad lülitatakse hommepäev välja. Meie küsimus on, kas suudame praegu töötada selle nimel, et paari aastakümne pärast oleks võimalik naftapumpade töö peatada.

Kui lülitada homme naftapumbad välja, nagu paljud soovivad, lülitame välja ka paljud muud asjad. Isegi kui oleksime piisavalt hullumeelsed, et sellist ettepanekut teha, ei usu ma, et keegi meil seda teha laseks. Kui tahta naftast loobuda, tuleb hakata praegu tulevikuks valmistuma.

Me maksme igal aastal terve varanduse, et importida energiat riikidest, mis ei ole alati meie suhtes sõbralikud.

Mis puutub Eesti põlevkivi kasutamisse, siis vaatame kasvõi Saksamaad – seal loobutakse põlevkivi ja tuumaenergia kasutamisest. See ei muutu üleöö. Kuid nad on langetanud otsuse ja investeerivad taastuvenergia allikatesse. Vaadates taastuvenergia marginaali Saksamaa põhjaosas, on taastuvenergia kasutamine seal konkurentsivõimeline.

Söekaevanduse suurriik Poola on teatanud, et lõpetab söekaevandustesse investeerimise ja alustab suure tuulepargi projektiga Läänemerel ning ootab selleks investeeringuid igalt poolt maailmast. Nad mõistsid, et suudavad teha sama, mida Saksamaa tegi Põhjamerel.

Samuti on asja juures üleeuroopaline dimensioon. Mitte kõik liikmesriigid ei suuda sama ajaga võrdselt palju ära teha. Seega on küsimus solidaarsuses. See on üks põhjuseid, miks me rahastame näiteks Balticconnectori gaasitrassi ehitamist (Eesti ja Soome vahel – toim) ja plaanime Euroopa Liidu riikide vahele veel sarnaseid ühendusi.

Euroopa peab andma garantii, et kui miski läheb mõnes liikmesriigis valesti, nagu võib alati juhtuda, siis ei ole see liikmesriik isoleeritud. Kui ma ametisse astusin (märtsis 2018 – toim), oli minu jaoks uskumatu, et Balti riigid on endiselt seotud Venemaa elektrivõrguga. Me töötame ja teeme investeeringuid selle nimel, et see lõpetada.

Keegi ei ütle, et mingid asjad peavad hommepäev lõppema. Meie eesmärk on kliimaneutraalne Euroopa 2050. aastaks. 31 aastat on piisavalt lühike aeg, et õigustada praeguste otsuste langetamist, kuid samas piisavalt pikk aeg, et liikuda eesmärkide poole järk-järgult ja vältida suuremaid katkestusi.

Allikas: Postimees

Foto: Avalik