Hando Sutter. FOTO: Andrus Peegel
Hando Sutter juhib pealtnäha tavalist ettevõtet, mille eesmärk on jõuda tippu ja omanikele tulu toota. Tegelikult on asi keerulisem
Nimelt on riigile kuuluvale ettevõttele kas vaikimisi või avalikult seatud ootusi, mida põhikirjast tõenäoliselt ei leia.
Sel nädalal avalikustatud suurkoondamised ja sundpuhkused Eesti Energias on selle ilmekaks näiteks. Selgus, et elektri tootmine põlevkivist muutus üsna järsult sedavõrd kalliks, et esialgu planeeritud 150 inimese asemel tuli tänavu esimese nelja kuuga koondada ligi 500 töötajat ning saata veel 1300 sundpuhkusele. Neist omakorda umbes 500 töötajat ootab tõenäoliselt sügisel taas koondamine. See, mida CO2-kaubandusega aastaid taotleti – suruda saastavad tootmised turult välja –, jõudis lõpuks pärale.
Riigifirmade needus
Ühelt poolt on see olnud aastaid oodatud areng, teiselt poolt on selle kiirus ja mastaap ootamatult suur. On jäänudki segaseks, kas ettevõtte juhtkond ei näinud kriisi ette või hellitas omaniku ja avalikkuse survel viimase hetkeni lootust, et äkki pääseb lihtsamalt.
See küsimus tekib, sest riigifirmat ei erista tavalisest firmast juriidiliselt justkui miski. Tegelikult see nii pole. Teisisõnu, puhta äriettevõttena toodaks Eesti Energia põlevkivist elektrit vaid seni, kuni see on majanduslikult kasulik, kuid riigiettevõttena peab ta arvestama ka julgeolekut ja sotsiaalset mõõdet ning hoidma piirkonna kaevureid ja energeetikuid tööl võimalikult kaua. Jah, Eesti Energial läheb majanduslikult väga hästi, aga mitte selles valdkonnas. Hästi läheb taastuvenergeetikas, kus kaevureid polegi vaja.
Sarnaseid näiteid on ka varasemast ajast, millest tuntuim on Auvere uue elektrijaama rajamine kümnendi alguses. Majanduslikul eesmärgil polnud nõus seda ehitama ei toonane Sandor Liive juhitud Eesti Energia juhatus ega Jüri Käo juhitud nõukogu. Küll aga tegi lõpliku otsuse jaam ikkagi julgeolekukaalutlustel rajada omanik, keda esindas siis majandusministri ametit pidanud Juhan Parts.
Mütside mäng
Erinevate ootuste vahel tulebki riigifirmade juhtidel laveerida. Tõsi, need võivad ühel hetkel ühtida, aga teisel hetkel täiesti vastuollu minna. Piltlikult saabki öelda, et iga riigiettevõtte juhi peas põleb korraga mitu mütsi. Sisuliselt kõigi riigi omanduses olevate ja avalikku teenust pakkuvate firmade juhtide roll on mitmetahuline. Olgu selleks Eesti Posti juht Ansi Arumeel või Elroni juht Merike Saks.
Teisalt ei ole see roll vaid häda ja viletsus, vaid ka eelis. Koos riigifirma staatusega kaasnevad hüved, millest tavaettevõtted isegi unistada ei julge. Nii on reitinguagentuurid Eesti Energiat hinnates korduvalt maininud, et nende antud hinnang on kõrgem, sest firma taga seisab riik. Ükski eraettevõtja pole ilmselt uneski näinud, et riik ostaks talle töövahendid, nagu plaanitakse Elroni puhul või mida juba tehti Eesti Teedele.
Niisiis, olemuslike vigade kõrval on mitme mütsi kandmisel ka eeliseid. Kaval juht saab neid kasutada vastavalt vajadusele ja nii, kuidas parasjagu kasulik on. Näiteks saab suur domineeriva mõjuga ettevõte väita, et tegutseb teistega võrdsetel alustel vabal turul, kuigi tema selja taga on sisuliselt riigi garantii. Teine firma saab aga nõuda erikohtlemist, sest ta pole tavaline ettevõte, vaid pakub riigile olulist teenust. On ju lihtsam, kui ei pea kogu energiat, tähelepanu ja nutikust suunama sellele, et klient tarbitud teenuse kinni maksaks, vaid teha poliitikutele selgeks, et maksumaksja raha on riigieelarvest juurde vaja.
Erinevaid mütse võib kasutada ka kommunikatsioonis. Kui teisipäeval jõudis Eesti Energias toimuv esiuudiseks ning ettevõtet mainiti päevas 128 korral, siis Sutteri nimi jooksis läbi vaid kahel. Samal hommikul saadetud pressiteates ei võtnud halva uudise lööki enda peale mitte Sutter, vaid kommentaar oli pandud hoopis suurenergeetika eest vastutava juhatuse liikme Raine Pajo suhu. Saab vaielda, kas see on õige või vale, aga see oli teadlik mütsi valik.
Allikas: Postimees
Foto: Avalik