Sander Jahilo: Eesti peab välja kuulutama kliimakriisi

Tuleb au anda peaminister Ratasele, et ta ei ole avalikult kahtluse alla seadnud inimtekkelist kliimamuutust – poliitiliselt taipliku inimesena teab ta hästi, et võõrastes vetes tasub usaldada kohalikke seilajaid. Nendeks on teadlased, keskkonnaorganisatsioonid ja riiklikud keskkonnaasutused, kes kinnitavad, et praeguse kliimamuutuse suurim taganttõukaja on inimtegevus ning et see muutus toimub geoloogilises mõttes hävitava kiirusega.

Meil ei ole enam aega, et tuuleveskitena kerkivatele seisukohtadele «see kõik on üks tuulikutootjate ja teadlaste räkit» vett valada. Avalik ruum ja meedia oleks pidanud selle teemaga ühele poole saama kümmekond aastat tagasi. Meil ei ole ka enam aega, et kiruda Eesti energiapoliitikas aastaid tagasi tehtud lühinägelikke otsuseid. Me peame välja kuulutama kliimakriisi, sest me oleme lootusetult aega kaotanud jätkusuutmatu süsteemi taastootmisele, selle asemel et seda süsteemselt muuta.

Euroopa eesrindlikumad riigid ja linnad seda juba teevad. Mida see kliimakriis siis õieti tähendab, kust see järsku tekkis ja miks keegi sellest enne ei rääkinud? «Kriisi» kui sümboli omaksvõtmine tuleb sellest, et me oleme jõudnud globaalse tegevusetuse kliimaksisse – ükski nn tuulikuräkit ega keskkonnateadlaste vandenõu pole suutnud inimtegevusega kaasnevaid süsinikuheitmeid veel vähendada, need vaid kasvavad iga aastaga järjepidevalt, nagu kerkivad liustike sulaveed ja globaalsed keskmised temperatuurirekordid. Ka meie elu siin vanajumala seljatagusel maalapil ei muutu kliimasoojenemisest paremaks – keskkonnaagentuuri tellitud «Eesti tuleviku kliimastsenaariumid 2100» aruande järgi hakkavad Eesti talved tulevikus olema püsiva lumekatteta ja lörtsised, suved aga 19 protsendi võrra vihmasemad. Me ei liigu mitte Sitsiilia-laadse viinamarjaidülli, vaid suitsiidilaadse vedeltoote poole. Aga mis siis sellest, see kõik juhtub ju nii kauges tulevikus ja pealegi – Hiina…

Meie peaministri blokeering Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse kokkuleppele hiljutisel ELi valitsusjuhtide ülemkogul pani meid ühte patta populistlik-radikaalkonservatiivsete Visegrádi riigipeadega. Ma mõistan, miks ta seda tegi. Ega ta ilmselt kahelnud, et kliimaneutraalsus võiks põhimõtteliselt Euroopa Liidu või Eesti eesmärk olla, aga ausa ja oma sõna pidava inimesena sai ta aru, et meil on sellega kaasaminemisega üks suur probleem. Kogu austuse juures nende inimeste vastu, kes on Eestist maailma põlevkivi-Meka teinud – neil pole süüd selles, et põlevkivi energiaväärtus on nii madal, et keegi peale Eesti oma maardlaid väga kaevandada ei taha, või et meie energiapoliitika on viimastel dekaadidel olnud võimetu taastuvenergiale üleminekut strateegiliselt korraldama. Nojah, aga mida nende kaevuritega siis ikkagi teha? Ja see suur, et – Hiina…

Jah, Hiina on meist tuhat korda suurema rahvaarvuga riik, aga heitmete koguses elaniku kohta meist 30 kohta tagapool – Eesti on selles edetabelis maailma 18. Aga hea küll, kliima ei soojene mitte per capita, vaid per populum – räägime siis absoluutarvudest: meie armas metsjas-soe Eesti, kus elab üle miljoni inimese, suudab atmosfääri paisata rohkem fossiilset CO2 kui näiteks Armeenia, Uganda, Kongo RV ja Madagaskar kokku, ning neis maades elab kokku 156 miljonit inimest. Osas mainitud riikides küll langetatakse ja põletatakse massiliselt metsi ja need arvud fossiilsete heitmete arvestusse ei jõua, ent ega meie biomassi põletamisel põhinev taastuvenergia palju ei erinegi. Igatahes põrutame me selgelt üle oma kaalukategooria – sajakordselt. Ühtekokku elab riikides, mille süsinikuheitmed on Eestist väiksemad, 859 miljonit inimest. Meie riik on pisike, aga võimas! Nagu kliimasaastajate Iisrael.

Ja kui selliste arvude peale on kõik käed rüppe langenud ning süümepiinad on mööndustega omaks võetud (ja faktid üle kontrollitud), siis mis me ikkagi nende kaevuritega teeme? Elekter puu otsas ei kasva – läheme koopasse tagasi? Tere tulemast 21. sajandi teise dekaadi! Meil on süsteemse muutuse tarbeks olemas kõik tööriistad ja tehnoloogiad – kõige olulisem neist asub kahe kõrva vahel.

See keegi, kes Ida-Virumaa võimalikku sotsiaal-majanduslikku probleemi lahendama peaks, ei ole mitte peaminister, vaid terve plejaad asjaosalisi: spetsialistid, juristid, teadlased, kodanikuühendused, ettevõtjad ja poliitikud, kes peavad töötama ühise eesmärgi nimel. Nagu valitsus seda ise ei teaks – põlevkivielektrijaamade sulgemine ja asendamine taastuvenergiaga ei ole lihtne ega lõbus ülesanne, ent see on väljakutse nagu iga teine, lihtsalt väiksema mugavustsooni ja suurema vastutusega.

Süsteemimuutuse teooriat rakendades ei ole õiglane üleminek (ingl k just transition) ehk kaevurite ümberrakendamine utoopia, vaid progressi orgaaniline osa. Üks komplekssete süsteemide uurimise kandev element on n-ö kangutuskohtade (ingl k leverage point) identifitseerimine ja mõjuanalüüs. Süsteemis nimega Eesti on mitmeid kangutuskohti, mis on seni takistanud kliimaneutraalsuse saavutamist: keskkonnatasu erandid põlevkivitööstusele, kapitalitoetused Eesti Energiale, vähene keskkonnateadlikkus era- ja avalikus sektoris, kodanikuaktivismi nõrkus, teadusrahastuse madal tase, tööstuse madal innovatsioonivalmidus, hariduse ühetaolisus, vähene kaasatus seadusloomes, väikeettevõtjaid vaenav maksukeskkond, eestivenelaste kesine integratsioon, destruktiivne alkoholipoliitika, üleüldine visioonitus riiklikul tasemel, jne. Kui kõik need elemendid toimiksid ettenähtud viisil, oleks meie riik palju paremini valmis põlevkivist loobuma ning võimaldama kaevuritel elu ja tööd jätkata väljaspool põlevkivitööstust, ilma et nad langeksid depressioonist alkoholiuima või salalike Kremli-meelsete propagandistide lõksu, ilma et nad vähese täiendõppe ja toetusmehhanismide puudumisel oma mikroettevõtted pankrotti laseksid või potentsiaalsete tööandjate juurde vestlusele ilmumata jätaksid.

Praegu ei ole meie riik sellisel tasemel, kus põlevkivitööstuse sulgemine valutult kulgeks, isegi kui see on tehnoloogiliselt võimalik. Ent meil on 2050. aastani aega veel täpselt 30 aastat ja kuus kuud. Juba 28 aastat oleme oma riiki ehitanud ja sellega üsna kaugele jõudnud – pole kliimaneutraalsuse saavutaminegi järgmise 30 aastaga midagi ületamatut.

Poliitiku roll sellise kompleksse süsteemi muutmise juures ei ole mitte teada kõiki vastuseid, vaid teha õigeid otsuseid selleks, et need vastused leida. Maailmas on rida riike, sadu linnu ja hulk tööstussektoreid, kus on avalikult eesmärgiks võetud saavutada kliimaneutraalsus lähema kahe kuni 31 aasta jooksul (nt Costa Rica – 2021, Kopenhaagen – 2025, Soome – 2035, Berliin – 2050, Heidelberg Cement – 2050, 137 Euroopa lennujaama aastaks 2050, jne). Teised, näiteks Ühendkuningriik ja Iirimaa, on värskelt kliimakriisi välja kuulutanud ja sellega esimese otsuse teinud: võtnud poliitilise vastutuse. Mis saab edasi, see on strateegia ja visiooni küsimus.

Kliimakriisi lahendamisest võidab nii kesk- kui inimkond, nii Kesk- kui Reformierakonna valija, sest süsteemi muutmiseks peab puudutama haridust, teadust, ettevõtlust, kodanikuühiskonda, keskkonda, seadusloomet ja riigivalitsemist. Üks kõige suurema jõuõlaga kangutuskohti asub Stenbocki majas ning see koht nõuab erakordset vastutusvõimet ja visiooni. Niikaua kui me süsteemi ei muuda, toodab ta iseennast taas. Piltlikult: kui me ei anna kaevur Sassile praegu täiendkoolitust, ei saa me kümne aasta pärast teda koondades ka loota, et ta tööle minemise asemel lähimasse poodi viina järele ei lähe. Süsteemi muutust saab ja tuleb alustada täna.

Kliimaneutraalsus on kõige sobivam visioon riigile, kes tahab olla õnnelikum, jõukam, innovaatilisem, kaasavam ja jätkusuutlikum. Ma arvan, et Eestil on potentsiaali olla selline riik. Näitame 859 miljonile inimesele ette ja vajadusel õpetame ka Hiina välja.

Allikas: Postimees

Foto: Avalik