Riigifirma lubab tuulepargi eest magusamat präänikut

Hiljuti räsis Lõuna-Eestit tuul ja torm. Kuidas mõjutavad ekstreemsed ilmaolud tuulikute tööd?

Viimases tormis töötasid meie tuulikud väga hästi. Muidugi olid Põhja-Eestis ilmaolud ka veidi paremad. Samas on kindlasti olemas piir, mille ületamisel hakkab tuul tuulikuid lõhkuma. Sõltuvalt tehnoloogiast ja mudelitest on see 25–28 meetrit sekundis, kui tuulikud end tuulest välja pööravad.

Eestis pole viimastel aastatel uusi suuri tuuleparke ehitatud. Mille taga asi seisab?

Tõepoolest, viimased suuremad pargid tulid kuus-seitse aastat tagasi. Tooksin välja neli põhjust, miks areng on toppama jäänud.

Esiteks on paljude tuuleparkide arendamine takerdunud kohtuvaidlustesse. Näitena tooksin Pärnumaa Tootsi tuulepargi, kus meie konkurendid pöördusid kohtusse, et säilitada endale tarbija poolt kinni makstav taastuvenergia toetus.

Teiseks on Eestis palju riigikaitselisi piiranguid. Kõige atraktiivsemad tuuleparkide ehitamise kohad asuvad Ida-Virumaal ja Lääne-Eestis, kuid sinna ei saa praegu tuuleparke rajada, sest need häiriksid kaitseväe radarite tööd.

Kolmas plokk on seotud keskkonnaga. Piirkondades, kus võiks tuuleenergiat arendada ja kus pole radareid, on jällegi keskkonnakaitselised piirangud. Näiteks leidub Eestis liike, mis mujal Euroopas võivad olla haruldased ja mida seetõttu kaitstakse.

Neljas väga oluline põhjus on kogukondade vastuseis ja hirm, et tuulikud segavad inimeste elu.

Ehk kui need põhjused kokku võtta, võib öelda, et sisuliselt ei saagi Eestis enam tuuleenergiat arendada.

Praegu on see tõepoolest keeruline. Eestis on maismaal mõni üksik koht, kuhu saaks tuulikuid ehitada, aga seal on pooleli juba varem mainitud kohtuvaidlused. Lisaks on kohti, kuhu on püstitatud paar tuulikut, aga seda ei saa nimetada suureks äriprojektiks.

Samas on riiklikud ootused tuuleenergiale ju väga kõrged.

Jah, kui vaadata riikliku kliima- ja energiakava eesmärke, siis aastaks 2030 peaks taastuvenergia osakaal olema juba 42 protsenti lõpptarbimisest. Ei taha küll lugejat arvudega liiga koormata, aga eelmisel aastal toodeti 1,7 teravatt-tundi taastuvelektrit. Kümne aasta pärast peaksime tootma 2,5 korda rohkem. Kus seda kasvu tulemas nähakse? Peamiselt ikkagi tuulest.

Kuidas need ambitsioonikad eesmärgid saavutada, kui karisid tuulikute püstitamiseks leidub nii palju?

Jah, kohe homme pole võimalik tuuleparki ehitama hakata. Sasipundart tuleb lahti arutada järk-järgult. Mul on hea meel, et kui oleme suhelnud ametkondade ja ministeeriumitega, on nad probleemidest aru saanud ja pannud mõnegi asja liikuma.

Näiteks on jutuks olnud kaitseväe radarite ümberpaigutamine. See tähendab, et olemasolevad radarid tõstetakse teise kohta, lisaks paigaldatakse ka uusi. See loob võimaluse, et üks radar vaatab tuuleparkide taha ühelt poolt, teine radar teiselt poolt. See võtaks aega umbes neli aastat.

Küsimus on muidugi selles, kes selle kõik kinni maksab. Konkreetseid otsuseid veel pole.

Kuidas veenate kogukondi, kes ei taha suuri tuuleparke?

Ka selleks on hulk võimalusi. Peame pakkuma kohalikele omavalitsustele ja sealsetele inimestele, kelle territooriumile tuulepark püstitatakse, võimalust saada tuulepargist kasu: see võib tähendada tuulikumaksu, mis laekub valla eelarvesse, see võib tähendada tasu müüdud energiakoguse pealt või midagi kolmandat. Tähtis on see, et tuulepark oleks piirkonnale otseselt kasulik.

Näiteks Taani riik pakub kohalikele omavalitsustele, et nad võivad hakata tuulepargi aktsionärideks. Miks mitte teha sama asja ka Eestis! Meil on ka Hiiu vallaga, kuhu plaanime meretuuleparki, koostööleping, kus on kirjas, et kui park saab valmis, on valla elanikel võimalik sinna investeerida. Lisaks maksaks tuulepark vallale iga toodetud megavatt-tunni kohta 0,32 eurot, mis teeb aastas minimaalselt 1,2–1,5 miljonit eurot.

Kas olete nõus ka maksma raha otse inimestele, kelle elu võib tuulepark häirima hakata?

Ma arvan, et läbipaistvuse tagamiseks peaks see asi käima ikkagi kohaliku omavalitsuse eelarve kaudu. Kui tahame inimeste maale, see tähendab eraomandile, midagi ehitada, maksame neile renti nagunii.

Enefit tegutseb peale Eesti veel teisteski Balti riikides, samuti Soomes ja Poolas. Kas seal põrkate samasuguste probleemide otsa?

Teatud mõttes on samasugune olukord Leedus, kus on samuti kaitseradaritest tulenevaid piiranguid. Samas on seal siiski võimalik väga palju tuuleenergiat arendada. Meil on seal juba päris lõpufaasis kaks uut tuulepargi projekti, kus võiks peatselt hakata tegema investeerimisotsuseid.

Soome lahe ääres on mõningad piirangud, kuid Botnia lahe ääres jällegi vähem. Poolas on meie koduturgudest aga kõige vähem piiranguid, samuti on seal regiooni kõrgeim elektrihind, mis meeldib investorile.

Teid on süüdistatud selles, et olete Eesti taastuvenergia turu endale tasku pannud: Enefit Greenile kuulub 85 protsenti turust. Samas leidub erasektoris tegijaid, kel on tahe, soov ja võimalus ise tuuleparke teha. Miks riik siin ees on?

Esiteks väike täpsustus: pole sellist asja nagu Eesti tuule- või taastuvenergia turg. Müüme elektrit Baltikumi ja Põhjamaade elektriturul, mille maht on 400 teravatt-tundi aastas. Enefiti tuuleparkide toodang moodustas sellest vaid 0,25 protsenti.

Meie piirkonnas arendavad taastuvenergiat ka kõik teised riigile kuuluvad energiafirmad. Rõhutan, et see on äärmiselt kapitalimahukas äri, mistõttu ei ole neid tegijaid, kes suudavad reaalselt tootmist arendada, eriti palju.

Oleme Eestis täpselt samasuguses seisus nagu kõik teised: ka meie ei saa tuuleparke arendada seal, kus tahame. Enefiti koduturud on peale Eesti ka teised Baltimaad, samuti Soome ja Poola. Suure Eesti patrioodina tahaksin, et investeeringud tuleks ikka Eestisse, mitte ei läheks mujale. Samuti on valitsus andnud meile mandaadi valmistada ette Enefit Greeni börsile minek.

Peale tuuleenergia on teie portfellis veel elektri ja soojuse koostootmine, päikese- ja hüdroenergia, biomassil töötavad koostootmisjaamad ning isegi pelletitootmine. Kus näete suurimat kasvupotentsiaali?

Tuules. Meil on praegu Baltikumis 20 tuuleparki koguvõimsusega 400 megavatti. Lähema viie aasta jooksul peaks seda olema 50 protsenti rohkem. Meil on plaanimisel kaks suurt parki Leedus, üks Soomes. Nende kolme suure tuulepargiga peaksime eesmärgini jõudma. Küll me peagi need investeerimisotsused ära teeme ja siis saab projektidest juba ka täpsemalt rääkida!

Tuuleenergia on praegu kõige konkurentsivõimelisem omahinnaga tehnoloogia, millest elektrit toota. Ilma tuuleta pole meil võimalik ka riiklikke kliimaeesmärke täita.

Äkki peaks siis hoopis kliimaeesmärke kärpima?

(Naerab.) Mina armastan ikka öelda, et eesmärgid pole täitmiseks, vaid ületamiseks.

Mis plaanid on teil päikeseenergia arendamisega?

Päike on tulevik. Päikeseenergeetika areneb väga kiiresti, kuna tehnoloogia on aastatega kõvasti odavnenud. Kõige atraktiivsem kant seda arendada on praegu Poola, kus taastuvenergia arendamine on võetud riiklikuks sihiks.

Praegu sõltub taastuvenergia arendamine väga palju riiklikest toetustest. Millal saabub päev, kui inimese elektriarvel enam taastuvenergia tasu ei kajastu?

Nagu naaberriikidest näha, polegi praegu enam igal pool sellisel kujul taastuvenergia toetusi. Elektri suurtarbijatega sõlmitakse lihtsalt pikaajaline suurtarbija leping ja investeeringud tehakse turupõhiselt.

Ka Eestis hakkab lõppema eelmine toetusskeem, mis kestis 12 aastat. See tähendab, et peagi tulevad suuremahulised oksjonid, mille põhimõte on lihtne: see arendaja, kes küsib riigilt väikseimat toetust, võidab oksjoni.

Ma ise arvan, et ka see on üleminekuetapp ja peagi koidab päev, mil taastuvenergiale pole enam üldse toetusi vaja. Lihtsalt tehnoloogia läheb nii palju paremaks: tuulikud muutuvad suuremaks, võimsamaks ja efektiivsemaks. Praegu on ühte tuulikusse investeerimine peaaegu kaks korda odavam kui 2009. aastal.

Mis puudutab börsile minekut, siis seal on seis sama, mis see on olnud. Valitsuse mandaat on olemas ja ettevalmistused käivad.

Kokkuvõttes paistab, et Enefit Greenil on väga ambitsioonikad plaanid, mille jaoks on raha vaja. Kunas lähete börsile?

Kindlasti on meil vaja täiendavat omakapitali, et seatud eesmärgid täita. Mis puudutab börsile minekut, siis seal on seis sama, mis see on olnud. Valitsuse mandaat on olemas ja ettevalmistused käivad.

Miks see ikkagi nii kaua venib?

Põhjusi on erinevaid. Aga ütlen ausalt, et 4Energia omandamine eelmise aasta sügisel oli meile väga suur asi, mille peale kulus palju aega ja energiat. Ostuga tuli veel kaasa kümneid väiksemaid ettevõtteid, mille ümberstruktureerimise, liitmise ja refinantseerimisega oleme viimasel ajal tegelenud. Aga kohe kui peaks IPO asjus midagi selguma, anname sellest teada.