FOTO: RAUNO VOLMA
Artur Talviku etteheited minu sõnavõtu osas Aidu tuulepargi teemal on näide sellest, millest ma ka varem rääkinud olen. Poliitikud ei vaevu enam mõistma tekstide ja sõnavõttude konteksti, vaid üritavad teineteise arvelt ainult punkte noppida.
Jõhvis toimunud debatil kasutasin ma tõepoolest väidet „kuradi ventilaatorid“ ja tegin seda seetõttu, et ma olen inimene, kellele läheb Eestis ja Euroopas toimuv korda. Tuulegeneraatorite teemas on väga tugev julgeolekuline aspekt, mis peaks korda minema ka vastutustundega mitte just liialdavaile poliitikuile. sh Artur Talvikule. Riigi vastu sohki teha, nagu seda on teinud Aidu tuulepargi arendajad, see ei tohiks olla asi millega kiidelda või mida eeskujuks seada.
Tagajärgedele mõtlemata
Üks muredest, mida ma Eesti poliitikas näen, on üha kasvav populism keskkonna teemadel. Teatud poliitikud üritavad loosungite ja süüdistuste abil koondada enda taha võimalikult suurt hulka inimestest, mõtlemata oma sõnade tagajärgedele. Lihtsakoeliste hüüdlausete varjus jäetakse mugavalt mainimata, et võrreldes 1990-ndate aastatega oleme me juba märkimisväärselt oma põlevkivisektorit koomale tõmmanud ning see trend jätkub. Seda tehakse järk-järgult just seetõttu, et põlevkivisektorit ei saa päeva pealt asendada tuuleenergiaga, mis on majanduslikult mõttekas ainult juhul, kui Euroopa Liit seda doteerib.
Maavarade olemasolu ei tohiks häbeneda ükski riik. Eesti maavarasid tuleb kasutada ka edaspidiselt, kuid seda tuleb teha mõistlikult ja efektiivselt. Igasuguste reeglite ja piirangute seadmisel peame arvestama sellega, et me ei saa Euroopast üle võtta reegleid, mis kehtivad ühtemoodi Ida-Viru põlevkivikaevurile ja Poola söekaevurile. Olud ja suurusjärgud on lihtsalt liiga erinevad. Põlevkivisektor mängib lähikümnenditel Eesti jaoks tähtsat julgeolekupoliitilist ja sotsiaalmajanduslikku rolli ning seni kuni nende valdkondadega seotud riske pole suudetud maandada, ei saa Eesti põlevkivi kaevandamisest loobuda.
Allikas: Eesti Päevaleht
Foto: Avalik