Polaarseikleja ja kliimateadlane Timo Palo: kliimamuutused pole ammu enam pelgalt keskkonnateema

Hariduselt geograaf, sattus ta esimest korda kaugele põhja 2006. aastal seoses teadusekspeditsiooni ettevalmistamisega. Juba aasta hiljem triivis ta uurimislaeval Tara üle Põhja-Jäämere, möödudes põhjapoolusest märksa lähemalt kui Norra maadeavastaja Fridtjof Nanseni kuulus Frami ekspeditsioon. Lisaks uurimisreisidele on Palo käinud Arktikas nii paljudel pikkadel seikluslikel rännakutel, et ei suuda neid isegi kokku lugeda. Selle aasta algusest on Palo aga ka president Kersti Kaljulaidi kliimanõunik. «Juhtus sedasi,» ütleb uue ametikoha kohta mees ise.

Intervjuu ajal kõlasid just uudistes Eesti valitsusliikmete ütlused, milles seati kahtluse alla inimese roll kliima muutumises. Sedalaadi mõtteavaldustel on teadusega vähe pistmist, tõdeb Palo. «Meie praeguste teadmiste valguses on see siiski pseudoteadus, millel puuduvad argumendid. Teadus on juba aastakümneid kliimamuutuse kohta kaalukaid fakte tõestuseks esitanud. Teadus on rääkinud, loodus on tugevaid signaale edastanud ja nüüd on poliitika roll nende teadmiste valguses töötada. Kui aga poliitikategijad asetavad hoopis enda usu ja veendumuse, mis põhineb kes teab millel, teadmistest ja teaduslikest argumentidest kõrgemale, siis on asjad ühiskonnas valesti. Tõsi, meil on vabadus uskuda ja arvata, mida soovime, kuid juhtiva ametiga kaasneb ka ühiskondlik vastutus ja see ei saa enam toetuda lihtsalt ühe inimese veendumusele, vaid ennekõike ikka laialdastele teadmistele. Siin on ka keeruline mõistlikku debatti pidada, sest kuidas sa ikka vaidlustad kellegi usku, olgu see sinu arvates kui pime tahes.»

Kui siiski puutud kokku kellegagi, kes ütleb, et teadlasedki veel vaidlevad selle kliima asja üle, siis mida sa neile ütled?

Ausalt öeldes ei olegi ammu kellegi sellisega kohtunud. Ju ma siis ei liigu sellises seltskonnas. Mina ei ütleks, et teadlased vaidlevad, see vaidlemine suures plaanis lõppes nii kümmekond aastat tagasi. Mäletan, kui ise 2006. aastal polaaruurimisega tegelema hakkasin, olid juba paljud asjad tõestamist leidnud. Oli teada inimese roll ja olulised, verstapostideks peetavad teadusartiklid olid ilmunud. Kuigi eks ikka oli ka omajagu teadmatust, sest kliimasüsteem on ju sedavõrd keeruline. Aastatega aga on teadmised aina paranenud. Näiteks Arktika oli kliimamuutuste poolest veel üsna hiljuti võrdlemisi tundmatu maa ja me ei mõistnud seal toimuvat kuigi hästi. 2007 tähistati aga rahvusvahelist polaaraastat, siis ponnistati tõsiselt, et just neid füüsikalisi protsesse ja tagasisidemehhanisme süsteemis atmosfäär-jää-ookean kirjeldada.

Praeguseks on ju ikkagi 97 protsenti teadlastest inimtekkelise kliimamuutuse suhtes konsensusel. Esimese hooga ei teagi ühtki teist teadusprobleemi, kus mingis olulises küsimuses oleks selline üksmeel. Selle vaidlustamist ei saa küll praegu pidada muuks kui pelgalt kellegi isiklikuks veendumuseks, mille taga pole näha kõnekaid fakte. Aastakümneid tagasi said paljud kliimaskeptikud toetusraha otse söe- ja naftatöösturitelt, nüüd käib see teist, varjatumat teed pidi fondide kaudu, aga rahastamine on samasugune. Nagu [naftafirmade lekkinud] sisedokumentidest selgub, oli see teadmine töösturitel endilgi juba ammu olemas, aga arusaadavalt taheti see maha vaikida.

Ei ole ühtegi kaalukat teaduslikku argumenti, mis võimaldaks praeguse kliimasoojenemise taga näha mingit muud olulisemat jõudu peale inimese. Väga sageli tuginevad skeptikud raportitele ja avaldustele, millega pole teadusmaailmas midagi peale hakata – need ei ole eelretsenseeritud ja nende sisu üle ei toimu diskussiooni. Selles mõttes ei saa neid isegi teaduslikeks publikatsioonideks nimetada. Teine suur möödalaskmine on see, et keskendutakse vaid ühele konkreetsele mõjutegurile, välistades automaatselt kõik teised. Kliima on aga niivõrd keeruline vastasmõjude süsteem, kus tuleb paljusid seoseid arvestada.

Pealegi tuleb ikka tihti ette, et ka kliima ja ilm segamini aetakse.

Oled kuu-kaks olnud presidendi nõunik. Kui palju oled pidanud kokku puutuma poliitiliste asjadega?

Õnneks mitte kuigi palju ja loodetavasti ei peagi. Minu roll ega ka soov ei ole kindlasti poliitikat teha. See on rohkem sisuline töö, kus ma oma teadmisi kasutades saan loodetavasti aidata kliima teemadel tervikpilti hoida ja eri koostöövormide kaudu ka lahendusi otsida.

Ühiskonnale on riigipea oluline teed näitav majakas. Kliima- ja laiemalt keskkonnateemad on aga praegu väga tähtsad. Need on 21. sajandi ühiskonna tulipunktid, mis vajavad lahendamist. Peab lootma, et ühiskond tuleb kaasa ning mõistab ka sellega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi ja raskeid otsuseid.

Allikas: Postimees

Foto: Avalik