Mereala planeering jätab tuuleparkidele kolm suurt ala

aastuvenergia ettevõtted näevad avamere tuuleparkides suurimat potentsiaali Eesti taastuvenergia arenguks. 2012. aastal koostasid taastuvenergia koda ja keskkonnaühenduste koda visiooni, mille järgi võiks Eesti minna 2030. aastaks täielikult üle taastuvenergiale. Kava järgi võiks pool Eesti elektrienergiat tulla avamere tuuleparkidest. Seni pole ükski meretuulepark teoks saanud ja isegi ühegi loataotluse menetlus pole lõpule jõudnud. Eestis pole seni olnud ka kogu merealale kehtivaid üldreegleid. Nüüd on riik jõudnud poolele teele mereala planeeringuga, mis paneb paika, mis otstarbel võib tulevikus meie merd kasutada, sealhulgas rajada avamere tuuleparke.

Eskiislahendus näeb tuuleparkidele ette kolm suuremat mereala. Neist suurim jääb Saaremaast edelasse – kaardirakendus ütleb pindalaks üle 128 000 hektari. Teine, üle 60 600 hektari suurune ala jääb Ruhnu saarest põhja poole. Kolmas on paika pandud juba kehtiva Pärnu mereala planeeringuga: see asub Kihnu saarest lõunas ja on üle 65 000 hektari suur. Peale nende on üks väiksem ala Saaremaast loodes.

Tuuleenergiaks sobiva ala leidmiseks on arvesse võetud eri kitsendusi. Suure tüki potentsiaalsetest piirkondadest ampsasid Väinamere ulatuslikud looduskaitsealad. Arvesse on võetud lindude rändekoridore, hülgeekspertide arvamust, nahkhiirte liikumistrajektoore ja palju muud. „Väinameres on kõik kaitsealad ka Natura alad, kus on üldiselt nii palju erinevaid looduskaitselisi aspekte, et seal pole võimalik lahendusi leida,” tõdeb rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõunik Triin Lepland.

Kuigi rannikule lähemale on ökonoomsem ja lihtsam tuulikuid ehitada, seati saareelanikele vastu tulles piirang, et tuulikuid ei tohi rajada rannajoonele lähemale kui 10 kilomeetrit, et mitte rikkuda vaadet. „Eri aruannete ja praktikate järgi on see optimaalne kaugus rannajoonest, mis võiks rannaelanikule sobiv olla,” selgitab Lepland. Mõni ala tuli välistada ka riigikaitsehuvide tõttu.

Kõik meretuulepargid hakkavad olema Lääne-Eestis – Soome lahte neid ei tule, sest seal on meri liiga sügav. „Planeeringu perspektiivis, mis on umbes 15 aastat, pole näha, et seal oleks võimalik olemasoleva tehnoloogiaga tuuleenergiat toota,” selgitab Lepland.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium hindab parasjagu, milline võiks olla eri energiaallikate panus Eesti elektritarbimises 2030. aastaks. Riigi hinnangu järgi võiksid meretuulepargid toota 7% Eestis tarbitavast elektrist. Maismaatuuleparkidest võiks tulla 16%, biomassi kasutavatest elektrijaamadest 11% ja päikeseelektrijaamadest 4% elektrist. „2030. aastal on põlevkivisektor Eestis edukalt toime tulnud, kui põlevkivist ja/või selle töötlemise jääkproduktidest elektri tootmine ületab elektri tootmist tuuleparkides,” sedastab ministeeriumi energeetikaosakonna strateegilise planeerimise juht Madis Laaniste.

Taastuvenergia koja juhataja Mihkel Annus nendib, et „Taastuvenergia 100%” kava on pigem alternatiivvisioon riiklikele kavadele, näitamaks, et taastuvenergiale üle minna on tehnoloogiliselt võimalik, majanduslikult mõistlik ja keskkonna seisukohast möödapääsmatu. Tema sõnutsi on ka tehnoloogia mõne aastaga nii palju edasi arenenud ja hinnad langenud, et koja 2012. aasta plaani on korduvalt korrigeeritud. Näiteks suhtus kava liiga pessimistlikult päikeseenergiasse, mille kasutamise majanduslik mõistlikkus on osutunud märkimisväärselt suuremaks.

Erinevalt riigist näeb Annus peamist potentsiaali ikkagi avamere tuuleparkidel. „Biomassil töötavate koostootmisjaamade võrgustik on meil üsna hästi kaetud, kuigi sealgi on veel arenguruumi. Kui me mõtleme, kuidas vähendada energeetikas keskkonnamõju ja samas mitte vähendada kodumaist elektritootmist, siis avamere tuulepargid on kindlasti prioriteet number üks või kaks,” sõnab Annus. Eesti tuuleenergia assotsiatsioon on arvutanud, et kui eemaldada riigikaitsest tulenevad tuulikute kõrgusepiirangud ja kasutada ära Lääne-Eesti potentsiaal, suudaksid tuulepargid 2030. aastaks toota vähemalt 35% ja 2050. aastaks nii merel kui ka maal üle 50% Eestis tarbitavast elektrist.

Eesti Energia uute energialahenduste juht Alo Kelder ütleb, et kuigi Euroopa kliimaeesmärgid justkui soosiksid taastuvenergeetika arendamist, võib Eestis näha paigalseisu. Juba mitu aastat pole merel ega maal tehtud ühtegi suuremat arendust. Kelder nimetab võrdluseks Lätit ja Leedut, kes on tuuleenergeetikat puudutavad merealade planeeringud juba kinnitanud. „Energeetikas on nii suure mastaabiga projektides konkurents regionaalne. Ma julgeksin arvata, et kui meretuulepargi projekti komplekssust arvesse võtta, siis lähikümnendil võiks siia Baltimaade Läänemere alale sündida üks park. Hea on, kui neid tuleb rohkem, aga paraku võtavad arendused ja ettevalmistused väga kaua aega ning ka finantseerimisküsimused on väga teravad. Tahaks olla optimistlik, aga reaalsus on ilmselt see, et kes esimesena liikvele läheb, teeb selle ära ja siis tuleb enne järgmist projekti pikem paus,” selgitab Kelder.

Eesti Energial on praegu kaks meretuule arendusprojekti – üks Liivi lahes ja teine Hiiumaa rannikul. „Nende puhul on planeering juba kinnitatud, mis on positiivne. Küll aga pole riik seni algatanud hoonestusloa menetlust, mis võimaldaks arendajal täiemahuliselt oma uurimis-, ehitus- ja ettevalmistustegevusega edasi minna. See on üks oluline samm, mida on pikalt-pikalt oodatud,” ütleb Kelder. Ta märgib, et tehnoloogia liigub samal ajal kiiresti eest ära – kui planeeringud ja mõjud saavad hinnatud, võib tehnoloogia olla juba kaks-kolm korda edasi liikunud ja protsessi tuleb otsast alustada.

Mereala planeeringul on palju huvipooli. Seda arvestades on tuuleparkidele väljendatud üsna tagasihoidlikku vastuseisu, tunnistab Lepland. „Koostööd arvestades on see juba üsna suur võit, et tuuleparkide alad on üldse siin kaardi peal. See on siiski üks Eesti riigi huvi, et taastuvenergiat arendataks.”

Eelkõige on vastuseis tulnud MTÜ-lt Hiiu Tuul, Hiiumaa kogukonna algatuselt, kes on kategooriliselt selle vastu, et saare lähedusse tuulikuid rajataks. Põhikirja järgi on ühingul põhimõte, et rajatisi, mis muudavad loodusliku ja kauni keskkonna ilmet, ei aktsepteerita. Hiiu Tuul kogus 2008.–2010. aastal tuuleparkide vastu 8000 allkirja. Mullu said nad võidu riigikohtus, kus tühistati Hiiumaa mereala planeeringu tuuleparke puudutav osa. Kohus leidis, et tuulikute ja merekaablite mõju keskkonnale on välja selgitamata ja asjakohased uuringud tegemata, mis tähendab, et planeeringut tuleb uuesti alustada.

Hiidlastega vedas tuulepargi pärast vägikaigast Nelja Energia juhatuse toonane esimees Martin Kruus, kes tegeleb nüüd taastuvenergiaga ettevõttes Sunly. Kruusi arvates on praeguses eskiislahenduses tuuleenergiale ette nähtud ala piisavalt suur, et see võiks teoreetiliselt täita taastuvenergia koja seatud eesmärki. Probleem on mujal. „See on üks kallimaid kohti üldse, mis annab Eestis arenduseks valida – see on olemasolevast infrastruktuurist kõige kaugem koht,” ütleb ta. Planeeringu kehtestamiseni on veel aasta aega ja Kruus loodab, et selle ajaga tekib tuuleenergiaks sobivaid alasid juurde. „Pole saladus, et suurim konflikt Eestis tuuleenergeetika arendamisel on kaitseväe radaritega. Pole ka saladus, et praegu otsib valitsus aktiivselt lahendusi lisaradarite paigaldamiseks ja see ongi sisend, mida me loodame.”