Rahandusminister Martin Helme näpib Auvere Enefit280 õlitehases mõtlikult vanarehvide haket, millest hakatakse õli tootma. Rehvid koguti maailmakoristuspäeval. FOTO: Remo Tõnismäe
Rahandusminister Martin Helme (EKRE) sõnul ei tohi Eesti Energia praeguses keerulises olukorras lasta riigi energiasektoril laguneda, sest Eesti peab suutma end ise elektriga varustada.
Kohtute energeetikute ja kaevurite ametiühingute esindajatega. Mis on teie sõnum neile?
Minu sõnum nii Eesti Energiale laiemalt kui ka kaevuritele ja energeetikutele on, et valitsus ei ole kindlasti nõus sellega, et meie valitsemisajal lakkab Eesti olemast iseennast elektriga varustav riik.
Jah, me oleme praegu keerulises olukorras asjaolude kokkulangemise tõttu. Neist osa oli ette näha ja osa mitte. Samas ärme unusta, et energiasektor ja seesama põlevkivienergia tootmine on Eestile läbi aastate väga-väga suurt kasu toonud. Riigi majandusele laiemalt. Aga ka riigieelarvesse. Seda arvestades ei tohi me lasta oma energiasektoril laiali laguneda, kui oleme nüüd pool aastat või aasta keerulises olukorras.
Üheks praeguse olukorra põhjuseks on nimetatud CO2-kvoodi hinnatõusu. See ei tohiks tulla üllatusena, sest kvoodikaubanduse mõte oligi ju suruda välja musta energiatootmist, sealhulgas põlevkivist toodetud elekter. Mida arvate kvoodimajandusest?
Olen alati sellesse ülikriitiliselt suhtunud. Minu meelest on see väljamõeldud kriis. Keegi kunagi otsustas, et CO2 on just see aine, mida hakkame mõõtma ja maksustama. Kui nüüd küsime, kui palju on see maksustamine päriselt aidanud kaasa kasvuhoonegaaside heite vähenemisele, siis vastus on näiteks USA, kes ei ole liitunud Kyoto ega Pariisi kokkuleppega, aga kellel on CO2 heitekogus vähenenud. Euroopas, kes on olnud lippude lehvides kliimapoliitika eestvedaja, on heitekogus suurenenud. Rääkimata Kolmanda Maailma riikidest ja Indiast, Hiinast, Venemaast.
Nüüd oleme absurdselt piinlikus olukorras, kus Eesti energiatootmine on kriisi aetud selle CO2 tõttu ja samal ajal ostame sisse Vene elektrit, mis on odavam, sest seal ei maksustata CO2 heidet.
See on piinlikult kahepalgeline iseendale valetamine. Selle kliimapoliitika tõhusus on eesmärki arvestades täielik läbikukkumine.
Aga on, nagu ta on, see on Euroopas kokku lepitud. Peame vaatama, mida teha. Näiteks põlevkiviõli tootmisel süsihappegaasiga muret ei ole. Ka biomassi osakaalu suurendamine elektritootmises tähendab, et heitekvoodi hulk, mida Eesti Energia peab ostma, on väiksem, elektri hind odavam ja seega konkurentsivõimelisem.
Lahendusi on, aga kui Venemaa ei maksa CO2-kvooti, siis nad on dumpinghinnaga meie turul ja tapavad meie tööstust. See ei saa kesta lõputult.
Kiire abinõu on tööjõu riigi kulul reservis hoidmine ja veel ühe põlevkiviõlitehase rajamine. Eesti Energia juht Hando Sutter ütles, et pikema plaani lahendus on üleminek taastuvenergiale. Kas olete temaga nõus?
Taastuvenergial on oma roll, aga kui vaatame tänast tehnoloogilist võimekust ja tootmismahtu, siis näeme, et põlevkivielektri toomist ei ole võimalik asendada taastuvenergiaga täies mahus. Seni kuni meil ei ole midagi põlevkivielektrile vastu panna – ning ma ei ole nõus sellega, et me hakkame elektrit importima –, peame leidma viisi, kuidas oma põlevkivielektri tootmine käigus hoida.
Ühe variandina on räägitud tuumajaamast?
Kahtlemata oleks üks võimalus tuumajaam, mida tuleks emotsioonideta kaaluda ja vaadata, milliseid moodsaid tehnoloogiaid on olemas. Anname endale aru, et Tšornobõli või Fukushima jaam on eelmise või üle-eelmise põlvkonna jaam. On olemas uue tehnoloogiaga tuumajaamad, millel plahvatusoht puudub.
See on muidugi väga kallis investeering. Me räägime vähemalt 10–15 miljardist eurost ja loomulikult on see pikk investeerimisplaan. Kui me täna võtame mingi otsuse vastu, siis aastaks 2030 oleme ehk sealmaal, et hakkame jaamas elektrit tootma. See on kõige pikem plaan.
Praegu oleme küsimuse ees, kuidas hoida kaevureid töös. Kahe-kolme aasta pärast peaksime tööle saama teise õlitehase. See lahendab sektori mured ära keskpikas perspektiivis.
15–20 aasta perspektiivis peame leidma vastuse küsimusele: kui me leiame, et ei soovi põlevkivist elektri tootmist jätkata, siis mida me toome asemele, sest midagi meil peab olema.
Koalitsioon on öelnud, et ei karda laenu võtta, kui sellega saaks rahastada investeeringut, mis ennast ära tasub. Kas energeetika võib olla selline sektor?
Jah. Täiesti selgelt. Jooksva kulu katmiseks laenu võtmine on meil nagunii välistatud. Kui võtame laenu ja paneme laenurahaga Eesti majanduse käima, siis see peab olema investeering sellistesse projektidesse, mis meie jõukust suurendavad. Energiasektor on kindlasti üks sellistest. Kui me vaatame pikemat aega, viimast 10–15 aastat, siis see on Eesti riigile ja elanikkonnale kõvasti raha teeninud.
Töötajate reservis hoidmine läheks maksma ligikaudu 10–15 miljonit eurot aastas. Kas see tuleb Eesti Energia dividendist?
Üks variant on Eesti Energia dividendi arvelt.
Selge on see, et tegemist on kulureaga ja sellele tuleb kate leida: kas maksab selle kinni tarbija või vähema dividendi võtmisega riik.
Kuidas te omaniku esindajana hindate Eesti Energia juhtkonna tööd?
Ma ütleksin, et eelkõige on nii CO2-kvoodid kui ka Vene elektri turule laskmine olnud poliitilise protsessi tulemus. Ma ei saa öelda, et Eesti Energia ei ole teinud samme olukorra ennetamiseks. Nii taastuvenergia osakaalu suurendamine kui ka põlevkiviõli tootmismahu suurendamine on osa sellest ettevalmistusest või selle olukorraga arvestamisest.
Sotsiaalne katastroof
Eesti Energial oli aasta alguses kavas koondada 150 inimest, sest ettevõte pidi sulgema kolm vanemat energiaplokki Narva Elektrijaamades. Esimese viie kuuga on turuolukord muutunud aga niivõrd, et lisaks suletud plokkidele seisavad praegu veel kaheksa energiaplokki ning ainult kolm uuemat teevad elektrit.
Kuna töö seisab, on viie kuuga koondatud 450 töötajat ning lisaks tuleb sundpuhkusele saata 1300 töötajat.
Ettevõtte hinnangul on kriisi põhjuseid kaks: CO2-kvoodi hinnatõus ja odav Vene elekter, mis imbub läbi Leedu ja Soome Nordpooli elektribörsile.
«Vaatasime, et esimese kvartaliga oli Vene elektri maht kasvanud poolteist korda. Samuti on CO2-kvoot oluliselt kallimaks läinud. Kahjuks ei kannata põlevkivielekter sellist turgu välja. Küll aga õli ja taastuvenergia, mida tahame ka arendada,» põhjendas Eesti Energia juhatuse liige Raine Pajo.
Energeetikuid esindav ametiühing on nimetanud olukorda sotsiaalseks katastroofiks. Nimelt on riigifirma välja öelnud, et kui turuolukord ei parane, siis tuleb septembris tõenäoliselt vähendada töötajate arvu veel poole tuhande inimese võrra. See tähendaks, et tänavu kaotab töö kokku tuhat Eesti Energia töötajat.
Allikas: Postimees
Foto: Avalik