Nii Ida-Virumaale kui Eestile oleks mõistlikum loobuda põlevkivienergeetikast sujuvalt, samm-sammult, mitte järsult. FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Põlevkivienergeetika järjekordne pikk samm kaduviku suunas ei too kõigi eelduste järgi kaasa rahutusi ega kõiguta Eesti julgeolekut. Küll aga annab see tuntava hoobi veel eelmistestki samalaadsetest sammudest toibuda mitte jõudnud Ida-Virumaale ning mõjub negatiivselt Eesti majandusele ja ka riigieelarvele.
Ligikaudu tuhande kaevuri ja 300 energeetiku üleliigseks osutumisest on viimastel nädalatel sageli räägitud kui millestki enneolematult ootamatust. Tegelikult on põlevkivienergeetikas töökohti koomale tõmmatud juba paarkümmend aastat.
Kõige ägedamal moel leidis see aset sajandi alguses, kui toonase Eesti Põlevkivi juhi Mati Jostovi eestvedamisel kadus aasta-paariga kaevandustest ligikaudu kolm tuhat töökohta. Mitu kaevandust läks kinni, kuid tootmine muutus seeläbi efektiivsemaks, põlevkivi kaevandamise omahinna kallinemine pidurdus paljudeks aastateks. See omakorda võimaldas võtta hoogu maha ka tollal riigi poolt reguleeritaval elektrienergia hinna kasvul. Võitsid Eesti tarbijad ja majandus.
Kaotas aga tugevasti Ida-Virumaa. Mitmetest leevendusmeetmetest hoolimata kadus piirkonnast tuhandeid töökohti, mille asemele tekkis uusi mitu korda vähem. Tolle aja haavu lakub Ida-Virumaa senini. Järgnevate aastate jooksul pole need valitsuse hulgalistest Ida-Viru programmidest hoolimata mitte kokku kasvanud, vaid tasapisi laiemaks rebenenud.
Kaevandusi ja karjääre on veelgi kinni läinud ning kaevurite ja energeetikute arv on viimase kümne aasta jooksul vähenenud sujuvamalt veel mitme tuhande võrra. Eesti Energia majandusnäitajad on tänu sellele stabiilselt head olnud ja riik on teeninud head omanikutulu ning maksutulu.
Sel sügisel on tulemas taas äkilisem kokkutõmbumine. Ohus on 1300 kaevuri ja energeetiku töökohad. Lisaks tuleb arvestada, et kui mitmeks aastaks väheneb rohkem kui poole võrra põlevkivi ja elektri tootmine, siis kaob töö veel ligikaudu tuhandel inimesel firmades, mis nii kaevandusi kui elektrijaamu teenindavad: alates masinate ja seadmete hooldusest kuni tööriiete pesu, ruumide koristuse ja supi keetmiseni.
Statistikaameti andmetel on panganduse ja infotehnoloogia järel valdkondade arvestuses Eesti tippu kuuluvad kaevurite ja energeetikute ligemale 2000eurosed brutopalgad hoidnud Ida-Virumaad keskmise palga arvestuses võrdluses teiste maakondadega tugeva keskmiku seas. See on olnud tugev panus ka kohalikule turule orienteeritud äridele, mille tulevik muutub samuti nüüd tumedamaks.
Seekordne töökohtade koomaletõmbumine põlevkivienergeetikas ei mõju aga Eesti riigile sugugi sama soodsalt kui varasemad, mil need toimusid eelkõige põlevkivienergeetika efektiivsuse tõstmise huvides. Sellest, et põlevkivielekter ei pääse järsult kallinenud saastekvootide tõttu enam turule, ei muutu Eesti tarbijatele elekter odavamaks. Pigem vähendab osa tootmisvõimsuste auti surumine turul pakkumist, mis loogiliselt viib hinna kasvuni. Taastuvenergia on olulisel määral dotatsiooniäri ja kui selle osakaal peakski kasvama, siis tuleb ka sellele senisest rohkem peale maksta.

Põlevkivienergeetika poolt riigile ja omavalitsustele teenitud sadade miljonite eurodega (omanikutulu, saastetasud, saastekvoodid, ressursimaksud, tööjõumaksud jm) ei saa järgnevatel aastatel eelarveid planeerides arvestada. Kui seni on elekter olnud aastaid üks Eesti oluline ekspordikaup, siis juba tänavu on sellest saanud impordikaup koos kaasneva negatiivse mõjuga välismajanduse bilansile.
Pigem võiks arvestada, et riigil tuleb kulutada varasemast rohkem raha sotsiaaltoetusteks ja muudeks suure hulga töökohtade kadumisega kaasnevate “tulekahjude” kustutamisega seotud lisakuludeks.
Kui jätta küüniliselt kõrvale see inimlik pool, et mis neist Ida-Virumaa inimestest saab ajal, kui käsil on riiklikult tähtis kliimapööre, siis ka makromajanduslikult tähendab toimuv ikkagi pigem olulist kaotust kui võitu.
Eesti Energia on riigiettevõte. Selle juhtidele on omanik seadnud kindlad ülesanded, mille seas on üks tähtsamaid teenida riigile võimalikult palju raha. Praegu kahjumi toomise tõttu peatatud põlevkiviplokid Narva jaamades saaksid tööd jätkata, juhul kui riik omanikuna annaks signaali, et ta ei oota järgnevatel aastatel dividende 50 miljonit eurot aastas, vaid piisaks ka näiteks 25 miljonist. Las jaamad töötavad mingi aja kahjumiga, aga säilitame riigis varustuskindluse ja Ida-Virumaal töökohad ning selle tulemusel teenib riik maksutuludena mitu korda rohkem, kui kaotab dividenditulu. Osal kuudel aastas sõltuvalt olukorrast turul on põlevkivist elektri tootmine ka kasumlik.
Peaminister ja valitsus tegelevad väidetavalt juba mitu kuud väga tõsiselt põlevkivienergeetika probleemidega, aga sellist selget signaali pole seni tulnud.
Et Eesti pürgiks nende maailma eesrindlike riikide hulka, kes lähevad esimeste seas üle süsinikuheitmetevabale energeetikale, millest kõneles hiljuti kohtumisel kaevurite ja energeetikutega ka president Kersti Kaljulaid, võib olla olemuslikult õige tee, aga selle sõnumi avaldamise aeg ja koht polnud just kõige sobivamad. See kõlas inimestele, kes ootavad riigilt lahendusi küsimusele, mis saab neist ja nende peredest sügisel, kui lubatud sundpuhkuste aeg lõpeb, justkui Lembitu karikatuurselt innustava üleskutsena “Just, just − hakkame laulma!” filmist “Malev” olukorras, kus vaenlane tungis peale.

Kui vaadata ka tänavusi riigikogu tulemusi, siis kliimapöörde eest kõige tugevamini seisvate roheliste kehv tulemus näitab, et Eesti ühiskonnas ei ole sellele ideele kuigi laia toetust. Meenutagem ka talupojatarkust sellest, millal on õige aeg vana kaevu kinni ajamiseks. Põlevkivienergeetika toimimine pole olnud takistuseks, mis seganuks Ida-Virumaal samal ajal nüüdisaegset ettevõtlust arendamast.
Ida-Virumaa inimeste poolt vaadates on praegu seis selline, et põlevkivienergeetika päevad saavad suuremas osas loetud ja midagi uut konkreetset pole asemele tulemas. Lisades siis juurde vendade Sõnajalgade Aidu tuulepargi ja kaitseministeeriumi vahelise pikaajalise maadluse, võib utreeritult öelda, et kliimasõbralikumaid tuulikuid ei lase ka riik püsti panna. Sõnajalad on käinud välja veksli, et kui Aidu tuulepark tuleb, rajatakse sinna ka tuulikute rajamise tööstus, kus saaksid tööd sajad inimesed. Eelkõige oleks see võimalus lähiaegadel üleliigseks osutuvatele kaevuritele.
Praeguses olukorras oleks riigil mõistlik teha mõned aastad põlevkivienergeetikale kunstlikku hingamist. See võimaldaks ära hoida nii majanduslikke kui sotsiaalseid probleeme ja oleks igal juhul ka rahasse arvestatult muude variantidega võrreldes kõige odavam lahendus.

Samas ei tohi see aeg kujuneda lihtsalt probleemi edasi lükkamiseks, oodates, et küll kõik iseenesest laheneb. Nende aastate jooksul tuleb käima saada need Ida-Virumaa arendamise plaanid, mis on eelnevatel aegadel eri põhjustel takerdunud.

Vale ja ülekohtune on öelda, et riigil pole Ida-Virumaal õnnestunud mingeid positiivseid arenguid saavutada. Kuid poolikute või veerandlahenduste asemel tuleb kavandatud plaanid viia lõpuni, et tuleks soovitud tulemus.
Tulgu esimene näide kultuurist. Nii president Kaljulaid kui paljude erakondade poliitikud on rääkinud Vaba Lava teatrikeskuse rajamisest Narva kui ühest silmapaistvamast eduloost Ida-Virumaal. Maja on pidulikult avatud, kõned peetud. Nüüd, kus oleks vaja avaliku rahaga osalist tegevustoetust, on selja pööranud aga nii Narva linn kui rahandusministeerium.
2009. aasta suvel, mil Ida-Virumaal oli tööpuudus taas tavapärasest veelgi kõrgem, kirjutas toonane majandusminister Juhan Parts Põhjarannikus, et riik asub maakonnas rajama tööstusparke ning kümne aasta pärast on seal 4500 töökohta.
Tänavu suvel saabki kümme aastat täis, tööstuspargid on rajatud ning neist töötab 700 inimest. Riik on enda seatud eesmärgist tähtajaks täitnud 16 protsenti….
Sel on hulk objektiivseid põhjusi, millest kaalukaim mõju on Lääne ja Venemaa suhete jahenemisel ja sanktsioonidel, mille tõttu on osal ettevõtjatel kadunud ka huvi toimetada nende vastandlike maailmade piiril oleval Ida-Virumaal.
Kuid Ida-Viru tööstusparkide arendamisega otseselt päevast päeva vaeva nägevad inimesed leiavad, et sellest hoolimata on võimalik uusi ettevõtteid Ida-Virumaale saada. Paraku tuleb seejuures maadelda suuresti kunstlike takistustega.
Ligemale kümme aastat tagasi läks riikliku bürokraatia tõttu palju väärtuslikku aega kaotsi tööstusparkide maaküsimuse lahendamisega. Praegu on osale Ida-Viru tööstusparkidesse investeerimisest huvitatud välisinvestoritele takistuseks saanud isegi pangakonto avamine Eestis. Agara rahapesu tõkestamise tuhina tagajärg.

Ettevõtjad on puutunud kokku ka tõsiasjaga, et Ida-Virumaal uue ettevõtte jaoks laenu saamise tingimused on sageli tunduvalt ebasoodsamad kui samasugust ettevõtet Harjumaale tehes. Miks peaks sel juhul ettevõte eelistama Ida-Virumaad?
Poliitikud on aastaid rääkinud, et riigil tuleb toetada Ida-Virumaale tehtavaid ettevõtlusinvesteeringuid. Aga milles sisuliselt see toetus seisneb, kui sellekohaseid maksusoodustusi pole? Hea, et pärast mitmeid aastaid kestnud ettevalmistusi on lõpuks käivitunud esimesed tööstusinvesteeringute toetused. Kogusumma ligikaudu kolm miljonit eurot aastas on aga kübeväike selleks, et saavutada olulist soovitud murrangut, et Ida-Virumaal sünniksid tuhanded uued töökohad.
Viina ja õlle aktsiisi langetamises jõudsid poliitikud kokkuleppele mõne nädalaga. Miks kulub samas aastaid küsimuse menetlemisele, kuidas suunata Ida-Viru ettevõtete makstud saastetasudest senisest märksa suurema osa piirkonna probleemide lahendamiseks?

Ida-Virumaa vajab uue hingamise saavutamiseks poliitikutelt kiiremaid ja selgemaid otsuseid. Kui need saavad tehtud, siis ei ole ehk kahe-kolme aasta pärast ka suurt probleemi sellest, kui enamik Narva jaamade plokke jääbki seisma. Praegu oleks see ränk hoop nii Ida-Virumaale kui ka kogu Eestile.
Positiivne on, et iga aastaga lisandub inimesi, kes tajuvad Ida-Virumaa kasutamata võimalusi ja käärivad käised üles, et ise selle piirkonna jaoks midagi ära teha. Olgu selleks Hendrik Agur, kes tahab teha Kohtla-Järve riigigümnaasiumist Eesti ägedama kooli, või endine Eesti koondise korvpallur Reinar Halllik, kes on loonud Ida-Virumaal eri paikadesse omanimelise korvpallikooli, või tartlanna Irene Käosaar, kes on toonud integratsooni sihtasutuse pealinnast Narva üle.
Nii nagu ühelgi heal kriisil, ei tohiks ka enneolematul tähelepanul Ida-Virumaa vastu ja inimeste tuhinal saata siin korda suuri asju lasta raisku minna selle tõttu, et poliitikud otsuste tegemisel venitavad.

“Riigil on mõistlik teha mõned aastad põlevkivienergeetikale kunstlikku hingamist, et ära hoida nii majanduslikke kui sotsiaalseid probleeme, mille lahendamine läheks mitu korda kallimaks. ”

Allikas: Põhjarannik

Foto: Avalik