Vennad Sõnajalad. FOTO: Andrus Peegel

  • Sõnajalad peavad end lihtsateks ja tavalisteks inimesteks, kes ei pelga tööd.
  • Eelkõige heidab üldsus neile ette edevust ja kirjut minevikku.
  • Aidu tuulepargi jaoks on nad ohverdanud 10 viimast aastat oma elust

Oleg (59) ja Andres Sõnajala (58) kompromissitu võitlus Aidu tuulepargi nimel on ettevõtlikkuse, visaduse ja riskijulguse pöörane kokteil, mis paneb vendadele kaasa elama ja neid isegi kadestama.

Aidu tuulepargi saaga on üks keeruline ja segane värk. Peaaegu iga tilluke samm on kohtus vaidlustatud, mistõttu jääbki lõpuni arusaamatuks, kas vendadel on ehitusluba või mitte, kas tuulikute labad varjavad kaitseradarite väljavaadet või mitte.

Kuigi Sõnajalgade ristiretk pole neile seni edu toonud – ja tõenäoliselt ei toogi –, väärib nende pühendumus imetlust. Nad on Aidu tuuleparki tagant tõuganud ligi kümme aastat, pannud väidetavalt panti pea kogu oma maise vara. Nad maksavad riigile iga kuu 10 000 eurot renti, et neil Aidus üldse hoonestusõigus oleks.

Sõnajalgadega koos töötanud inimesed ütlevad, et nad on ettevõtjad selle sõna klassikalises, ameerikalikus tähenduses: ambitsioonikad, võitluslikud, võtavad suuri riske. «Neil on oma nahk kogu aeg täiega mängus,» rääkis üks nende tuttav, kelle sõnul tunnevad vennad tuuletehnoloogia äri peensusteni. Veel enam: nad on isegi leiutanud ühe tuuliku, mis on väidetavalt purustanud kõik rekordid nii tootlikkuses kui ka töökindluses.

Sõnajalgadega on lihtne suhelda. Nad võtavad alati telefoni vastu ning on valmis tuuleäri nüansse selgitama, vahel isegi rohkem kui vaja. Nad ei pelga rääkida, kui neil on raske.

Kui panna võrdluseks kõrvale ministeeriumite ja riigiametite esindajate pahur ja kuiv jutt, on loomulik, et avalikkus elab kaasa vendadele Sõnajalgadele. Ühel pool on lihast ja luust inimesed, teisel pool riik keeldude-käskudega.

Üks vendade alluvuses töötav inimene ütles, et vastupidiselt avalikule kuvandile on Sõnajalad tõelised tööloomad. Vahel pingutavad nad muidugi üle. Helistavad kasvõi pühapäeva õhtul või varahommikul ja hakkavad ülesandeid tulistama. Samas pani teda imestama see, et kumbki neist ei kaota enesekontrolli isegi kõige kriitilisemates olukordades. «Nad suudavad kogu aeg rahulikuks jääda, tunneli lõpus valgust näha,» ütles ta.

Sõnajalgade kõige suurem takistus on aga nende edevus ja kirju minevik. Oleg Sõnajalg tunnistab ka ise, et neid ei pruugita tõsiselt võtta, eriti kui on vaja suhelda riigiga ning hankida kõikvõimalikke lubasid ja kooskõlastusi, mis on energeetikaäris väga olulised.

Just selleks, et muutuda asjalikumaks ja tõsiselt võetavamaks, palkasid nad endale paar aastat tagasi PR-esindaja. «Tahtsime kedagi, kes pakuks kõrvalt kriitilist pilku. Kes ütleks, et ära käi ringi, triiksärgil kaks ülemist nööpi lahti, las olla üks,» rääkis Oleg Sõnajalg. «Praegu kannan ainult käe- ja kaelaketti, mis on mu talismanid.»

Tema sõnul on nende ümber justkui kaks reaalsust. Arvatakse, et nad on edevad ekstravagantsed ilueedid, kes sõidavad helikopteriga mööda ilma ringi ja tahavad iga hinna eesti Kroonika esikaanel chihuahua’dega poseerida. «Samas on see väga kaugel sellest, kes me tegelikult oleme,» rõhutas ta.

Vendadest vanema sõnul on nad lihtsad ja tavalised inimesed, kes löövad ka ise tuulikute ehitamisel käed külge. Oleg Sõnajalg ööbis Aidus kaks kuud koos alluvatega motellis, päeval ronis 10–12 tundi tuuliku sees üles-alla. «Päevas kulus ikka üks paar töökindaid,» rääkis ta, lisades, et võib saata video, kuidas ta rippus kõrgel õhtus ja keeras kraanal kronsteine kinni.

Viimased nädalad on Sõnajalgadele rasked olnud. Eelkõige Olegile, kes vastutab selle eest, et Aidusse püstitatud hiigeltornidele saaks külge ka gondlid, tiivikud ja labad. Enda kinnitusel aitab tal tasakaalu hoida aurusaun, kus ta käib pea igal õhtul. Ja loomulikult usk jumalasse. «Ilma selleta ilmselt hakkama ei saaks,» sõnas ta.

Allikas: Postimees

Foto: Avalik