Jüri Luik
Ainus teadaolev lahendus uute tuuleparkide edasiseks arendamiseks ilma meie julgeolekut ohtu seadmata on lisaradarite soetamine kaitseväe eelhoiatussüsteemile, kirjutab kaitseminister Jüri Luik (Isamaa).
Keskkonnakaitse, majandus ja riigikaitse pole üksteisega vastuolus olevad mõisted. Kaitseministeerium on seda alati arvestanud ka tuuleenergia üle peetavates aruteludes. Isiklikult pean väga oluliseks, et sarnaselt ülejäänud Eesti ühiskonnaga panustaks ka kaitseministeeriumi valitsemisala Pariisi kliimakokkuleppes ette nähtud kliimaeesmärkide saavutamisse. Selleks on kaitseministeeriumis mitu aastat tegutsenud ametkondadevaheline töörühm, mille ülesanne on välja pakkuda võimalusi viimase kahekümne aasta jooksul mõõtmetes mitu korda kasvanud tuulegeneraatorite püstitamiseks.
Miks üldse nõuab seadusandja tuuleparkidele kaitseministeeriumi luba? Aastal 2001, kui kaitseväe kaugmaaradarite süsteemi hakati Kellavere radari näol rajama, oli Eesti kõige kõrgema tuulegeneraatori kõrgus veidi üle 70 meetri. Praegu uuritakse kaitseministeeriumilt maapinnast tiiviku ülemise otsani ligi 300 meetrit kõrgete tuuleparkide püstitamise võimalust. Jutt on ehitistest, mis on üle kahe korra kõrgemad kui Tallinna kesklinna kõrghooned, olgu keskaegne Oleviste kirik või Swissoteli hoone.
Lennundusseadus näeb alates 2008. aastast ette tuuleparkide kõrguse kooskõlastamise kaitseministeeriumiga. Kooskõlastus on vajalik, sest kõrguses ja ka labade tekitatud tuulepargitaguse pimeala ruumalas tublisti kasvanud tuulikutel on märkimisväärne mõju kaitseväe õhuseireradarite ja muude seirevahendite nn nägemis- ja kuulmisvõimele. Muuhulgas võib seireala kahjustumise tõttu osutuda võimatuks teha ja jälgida militaarlende, aga seirevajadused ei piirdu ainult õhuruumiga. Seetõttu ongi seadusandja pannud kaitseministeeriumile kohustuse hinnata iga kord tuuleparkide rajamise mõju seiresüsteemidele.
Julgeolekuvajadusi arvestavate tuuleparkide arendamise töörühma tegevuse käigus on koos arendajatega hinnatud teiste riikide praktikat ja jõutud veendumusele, et Eesti pole oma probleemiga üksi. 2016. aastal osalesid kaitseministeeriumi eksperdid Brüsselis Euroopa Tuuleenergia Assotsiatsiooni korraldatud kohtumisel, kus eri riikide tuuleenergeetikud ja sõjalise sektori esindajad võrdlesid senist kogemust ja nende lahendamiseks kasutatud viise.
Rahvusvahelise praktika põhjal võib öelda, et tuuleparkide suuruse kasvul on peale keskkonnamõjude ka riikide seiresüsteemidele üha suurem mõju. Nende mõjude vähendamise võimalusi on uuritud ja leitud, et ainus praegu teadaolev toimiv lahendus on lisaradarite soetamine piirkonda, kus soovitakse ulatuslikumalt tuuleparke arendada. See pole maksumaksjale sugugi odav lahendus, aga ainuvõimalik.
Kliimamuutused on tulevikus üha enam ka julgeolekuprobleem.
Kaitseministeerium on esitanud kogu vajaliku info lisasensorite rakendamiseks valdkonna eest vastutavatele ministeeriumitele ja teemat asub arutama kliima- ja keskkonnakomisjon. Kõik riigiasutused on orienteeritud lahenduse leidmisele.
Koos elutsüklikuludega ulatub riigieelarvest tehtav investeering sõjalise kaitse toimimiseks vajalikesse sensorsüsteemidesse umbes 100 miljoni euroni. Need kallid süsteemid on soetatud tungivast sõjalisest vajadusest ja sellest rahast tähtsamgi on Eesti inimeste elud, sest need süsteemid võimaldavad sõjalisi riske vältida. Eesti on väike riik ja meie ainus mõistlik võimalus riigikaitset arendada on arendada reservarmeed.
Reservarmee mobiliseerimine võtab aega ja meil peab olema piisavalt varajane eelhoiatus, et midagi hakkab juhtuma. Muidu ei mõju meie reservil põhinev kontseptsioon usutavalt ehk heidutavalt. Peame halvast sündmusest võimalikult vara informeerima ka oma liitlasi. See on meie riigile eksistentsiaalse tähtsusega küsimus, mille kaalu ei näita pelgalt investeeringu suurus. Iga Eesti kodaniku kohus on teha kõik võimalik oma riigi kaitseks.
Kaitseministeerium on valmis omalt poolt seiresüsteemi täiustamisse panustama uute süsteemide elutsüklikulude katmisega (mis võivad ühe radari puhul küündida 20 miljoni euroni), täiendavate radarite kaitse-eelarvest soetamine tähendaks aga juba riigikaitse arengukavas 2026. aastaks ette nähtud kaitseväe struktuuri suuruse olulist vähendamist. Praeguses julgeolekukeskkonnas ei saa Eesti seda endale kindlasti lubada.
Kliimamuutused on tulevikus üha enam ka julgeolekuprobleem. Olen isiklikult palunud, et analüüsitaks võimalusi võtta taastuvenergia lahendusi kasutusele ka kaitseväe valitsemisalas ning vähendada meie riigi kaitsmise ökoloogilist jalajälge heidutuseks ja sõjaliseks kaitseks vajalikku turvavaipa lõhkumata.
Kaitseministeerium teadvustab täielikult, et kaitse-eelarve suurus on otseses sõltuvuses sisemajanduse kogutoodangu suurusest ja seetõttu on kaitseministeerium ulatuslikult investeerinud rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ja innovatsioonile tugineva kaitsetööstuse rajamisele. Praeguseks kujunenud olukorras ei too lahendust riigikaitseliste piirangute eiramine, vaid eelkõige vastastikune arvestamine, mõlemapoolne õiguskindlus ja innovatsioon.
Allikas: Postimees
Foto: Avalik