Kiviõli, Ida-Virumaa. FOTO: Eero Vabamaegi /
Eesti Energial on riigifirmana palju eeliseid ja juhtkonna palgad võivad olla ulmelised, kuid staatus eeldab ka riiklikul tasemel vastutust. Riikliku seljatagusega tööstus ei pea teenima mitte ainult kasumlikkust, vaid ka sotsiaalseid eesmärke, mis on tunduvalt laiem mõiste, kui heategevus ja noorte energiaalane harimine, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.
Eesti Energia on üks suuremaid tööandjaid, kolmveerand selle töökohtadest asub Ida-Virumaal. Kui täitub juhatuse liikme Raine Pajo prognoos ja aasta lõpus kaotab töö üle tuhande inimese, tuleb nii mõneski riigifirma kohta käivas Vikipeedia väites hakata kasutama minevikuvormi. Samas kui teabes, mille kohaselt on tegemist põhiliselt venekeelse elanikkonnaga maakonnaga, minevikuvormi kasutada ei saa. Ja 1300 sundpuhkusele saadetavat inimest on palju. Nende taga on ka nende pered.
Riigi jaoks on see julgeolekuküsimus. Kristina Kallase väide, et Krimmiga juhtunu on positiivne, kuna tõstis Ida-Virumaa venelaste enesehinnangut, on tähendusrikas: nagu hoiatas Narva Energia ametiühingu esimees Andrei Zaitsev, võivad tulla piketid ja demonstratsioonid Tallinnas. Aga sellistel meeleavaldustel on omadus muutuda poliitilisteks, nagu juhtus Ida-Ukrainas. Zaitsev ütles: «Siis me sõidame kõik Tallinnasse ja võtame pealinlastelt ära töökohad. Ja tallinlased peavad kuhugi mujale tööle sõitma, näiteks Soome.» Kuna Soome lähevad põhiliselt eestlased ja Ida-Virumaalt tuleksid asemele venelased, kujuneks sellest etniline puhastus. Ja pronksiöö aegu kihutasid ju pealinna mööda Narva maanteed kümned mehitatud autod, nii et politsei järelegi ei jõudnud.
Euroopa Liidu CO2 hinnatõus, mis laostab Eesti energeetikat, on silmakirjalik ja Venemaa suhtes protektsionistlik: missugusest «fossiilsete kütuste piiramisest» saab juttu olla, kui Eesti oli sunnitud suurendama esimeses kvartalis Vene elektri sisseostu poolteist korda? Venemaa ei maksa CO2 eest ja tema elekter on seetõttu odavam. Aga kas Euroopa keskkonna jaoks pole siis ükstakama, kustkohast tuleb süsihappegaas, kui see tuleb niikuinii? EL suretab välja meie põlevkivienergeetika ja sunnib meid toetama Putini majandust, mille vastu euroliit ise on kehtestanud sanktsioonid.
ELi põhimängijad tarbivad hullumeelseid Vene gaasi koguseid ja soosivad uue gaasijuhtme ehitamist. Ühelt poolt mõistetakse Venemaa agressioone hukka, teiselt poolt toetatakse neid sõdu majanduslikult ja nüüd ka poliitiliselt. Vene elektri peaaegu et hõivemüük võib lõppeda siis, kui meie enda elektritootmine muutub marginaalseks. Siis tõstetakse hinda või kehtestatakse embargo, ja siis vaadake, kuidas meil e-hääletusega jääb. Nii otseses kui ka kaudses mõttes.
Igor Kopõtin märkis hiljuti Postimehes, et nõukogude võidupüha avalik pühitsemine Eestis kannab hübriidsõja ohumärke. Mööngem, et selle mittekonventsionaalsed elemendid on propaganda, eri meediakanalite kaasamine, psühholoogiline mõjutamine, küberrünnakud ja majandustegevuse abil mõjutamine. Kõike seda oleme Eestis kogenud aastakümneid, ise raisates miljoneid «integreerimise» ja ülikalli venekeelse meediatsirkuse peale, mida keegi suurt ei jälgi, pange kasvõi kõikjale peatoimetajateks Vene kodanikud.
Eesti Energial on riigifirmana palju eeliseid ja juhtkonna palgad võivad olla ulmelised, kuid staatus eeldab ka riiklikul tasemel vastutust. Riikliku seljatagusega tööstus ei pea teenima mitte ainult kasumlikkust, vaid ka sotsiaalseid eesmärke, mis on tunduvalt laiem mõiste, kui heategevus ja noorte energiaalane harimine. Valitsus kehtestagu kasvõi dotatsioonid, aga Eesti haavatavas osas ei tohi luua suurt keelepõhiselt laostunud inimeste gruppi. Kui te ei ole suutnud veenda paljusid Ida-Virumaa elanikke selles, et nende kodu on Eesti Vabariik, aga mitte Venemaa, siis ärge võtke neilt vähemalt töökohti Eestis.
Allikas: Postimees
Foto: Avalik