Emeriitprofessor Jaan Järvik
Alustada tuleb tõdemusest, et “kliimakriis” ei ole praegusele olukorrale kõige õnnestunum nimetus. Tegelikult on inimkond energiakriisis, sest kõik kliimamuutusi võimendavad negatiivsed inimtegevused on seotud meie energiaalaste (sund)valikutega. Teisisõnu – kriisist ei tule välja tuua mitte kliima, vaid energiatootmine/tarbimine ning siis muutuvad ka kliimaküsimused leebemaks. Vähemalt energiaga seonduvat osa, saab panna inimkonna vastutusele.
Kes aga soovib elada hirmus ja külvata hirmu teistelegi, neile jääb alatiseks võimalus karta kõiki muid kliimat mõjutavaid nähtusi, olgu nad kosmilised või geotermilised, mida inimene kunagi ega kuidagi vältida ei suuda.
Igatahes on kõik kolm suurt kasvuhoonegaase tootvat valdkonda seotud inimeste energiaalaste valikutega. Elektri ja sooja tootmine, transport ning tööstus – kõik need valdkonnad vajavad energiat, mis seni on andnud oma panuse ka maakera soojemaks kütmisesse.
Esimene soovitus
Kui vaadata kliima- ja energiakriisi käsitlevat ühiskondlikku arutelu, siis pole suurt vahet, kas see on Eestis või mujal maailmas, siis enamus auru kipub kuluma moraalse vastasseisu peale. Ühed näitavad võimalikult palju ja võimalikult agressiivselt näpuga neile, kes oma energiakasutusega kas siis sihilikult või parema puudumisel patustavad. Teised jälle õigustavad oma valikuid ja teevad kohati ka teatrit, näitamaks ennast õilsama, eetilisema ja rohelisemana, kui tegelikult ollakse.
Näiteks avastas hiljuti Briti ajakirjandus, et nende suurima kompanii BA lennukid veavad odavamast lennujaamast kütust kaasa, et peaks vähem tankima seal, kus kütus kallim on. Liigse laadungi vedamine kulutab rohkem kütust ja emiteerib rohkem süsihappegaasi. Samal ajal reklaamis sama lennufirma, et nende pardaajakirjad on väga keskkonnateadlikult õhukesele paberile trükitud, et kütusekulu kokku hoida. Ehk et mäng käib hinnangute andmise peale.
Ka kogu Greta Thunbergi nähtus tugineb sajaprotsendiliselt moraalimajakaks olemisele. Millist teaduslik-tehnilist uuendust või majanduslikult läbimõeldud lahendusi saakski üks laps pakkuda? Tema roll ei saagi olla enamat kanaarilinnu rollist kaevanduses ning täiskasvanud peavad endale sellest aru andma. See tähendab ühelt poolt, et last ei ole kohane asja eest teist taga nuhelda. Teisalt, et tema kummardamisega ja altarile asetamisega ei tohi liiale minna. Ka kaevanduses ei ole aega jääda puuripõhja kukkunud kanaarilindu imetlema. Tuleb tegutseda.
Samavõrra vähe on uue ja puhtama tuleviku loomisel kasu lõpmatust näägutamisest mida meie vanemad ja vanavanemad on valesti teinud. Me kõik teeme oma otsuseid omas ajas ja selle aja parimate teadmiste kohaselt.
Kokkuvõttes – Eestil tuleb omaks võtta suund puhtale ja taastuvale energeetikale koos tõhusa tuuma- ja salvestustehnikaga ning seda asjatute emotsioonide ja etteheideteta. Sobiva suurusega tuumajaam maa-alla, hästi soojuskoormuse keskme lähedale, tehissaarele, muudab ka taastuvenergia varustuskindlamaks.
Teine soovitus
Kui suund on selge, tuleb eesmärgi poole minema hakata. Aga see ei ole jalutuskäik pargis. Energeetika on suur äri, konkurents on tihe, kus turg on meeletu. Eestil on siin samuti hea võimalus, kuid ainult siis, kui suudetakse üle olla sisemistest vastuoludest ja tajuda tulevikuarenguid õigesti.
On selge, et sajandi jagu Eestile energiajulgeolekut taganud põlevkivienergeetika on tänastes turu tingimustes tõrjutud seisus. Pikaajaliselt põhiliselt põlevkivienergeetikale jääda pole võimalik.
Samal ajal arenevad kohalikud päikese- ja tuuletehnoloogia ettevõtted. Nende teaduslik-tehniline nutikus kannab neid taastuvenergeetikaga tuleviku poole. Aga riigil on siin sundolukord. Eesti Energia küll tegeleb tuule- ja päikeseparkidega, aga nad pole ilmutanud piisavat koostöö huvi Eestis arendatavate tipptuulikute vastu. Kas riik suudab sellises olukorras näha suurt pilti ja toetada tulevikutehnoloogiaid?
Olles ise aastakümneid seotud tuuleenergeetikaga (mu isatallu püstitati elektrituulik juba 1959. aastal!) ja teinud sellealast teadustööd, võin kinnitada, et vähemalt tuuletehnoloogia alal on Eestis juba praegu maailmatasemel leiutised ja töötav tuulik Saaremaal. Paraku on viimase paari aasta uudised olnud aga just sellest, kuidas suure pildi nägemise võime ja põhiliselt märksõnadele toetuvad otsustajad on tulevikutehnoloogia kasutuselevõtule püüdnud pidurid peale panna.
Kokkuvõttes – Eestil on mõistlik teadvustada, et Eleoni tuulikute näol on meil tegu väga nutika, maailma parima tuulikuga, mida ilma oma silmaga nägemata on raske ette kujutada ja hinnata. Selleks, et need tuulikud hakkaksid sarnaselt Skype´ga Eesti elu edendama, tuleks pidurid maha võtta ja seljad kokku panna. Päikeseenergeetikale võivad olulist tuge osutada ka TTÜs väljatöötatud originaalsed vaheldid.
Kolmas soovitus
Taastuvenergeetika tulevik peab olema isemajandav, ilma selleta pole jätkusuutlikkust. See tähendab, et taastuvenergeetika mainet aastaid rikkunud lisamaksustamised peavad kaduma. Tehnikaareng on selle piiri õnneks kohati ka juba ületanud ja see suund jätkub. Tulemuseks on olukord, kus ainult moraaliküsimusest huvitatud näpuvibutajatele ei saa enam ette heita, et nad nõuavad võimatut – midagi, mis pole tehniliselt võimalik ja/või mis on liiga kallis.
Tuuletehnoloogia areng tõi tasuvuspiiri esmalt kätte kuival maal. Aga juba paar aastat saab ka meretuuleparke rajada arvestusega, et turuhinnaga maha müüdav toodang katab investeeringute kulud ja omanike õigustatud kasumiootuse. Üks selle arengu eeldus on olnud tootmisseadmete tootlikkuse suurendamine. Ehk et tuulikute kasvamine kõrgusesse ja labade sirutumine on osa majandusliku jätkusuutlikkuse tagamisest. Suurem seade on lihtsalt tõhusam ja suudab tehtud investeeringu tagasi teenida ning müüa seejuures energiat tarbijale vastuvõetava hinnaga.
Seda arvesse võttes on kõik võitlused tuulikute suuruse vastu ebapädevad ja perspektiivitundetud. Kui tuulikute suurus tekitab kuskil näiteks riigikaitselisi probleeme, siis tuleb neid lahendada samuti hästi läbimõeldult. Piltlikult öeldes labade lühemaks saagimine käivitab kogu ahela vastupidiseks pöördumise, kus tootmine muutub mittetasuvaks, investeeringud jäetakse tegemata, kasutusse jäävad põhiliselt kliimavaenulikuks osutunud vanad tehnoloogiad ning me lõpetame seal kus alustasime – kliima- ja energiakriisis.
Kokkuvõttes – Eestil tuleb kindlalt jääda valitsuse möödunud kuul langetatud otsuse juurde, mis lahendab lisaradarite abil tuuleenergeetika arendamisega seotud riigikaitse mured. See pole mitte ainult õige ja eetiline kliimamuutusi silmas pidades vaid ka majanduslikult otstarbekas ja tark tegu.
—
Autor oma seostest Sõnajalgadega
Olen olnud kaks korda ekspert Sõnajalgade rahataotluse hindamisel. Esimesel korral oli mul ajakirjanduse poolt koosnev negatiivne eelarvamus. Ka taotlus ei jätnud eriti head muljet. Kirjutasin välja üle 20 küsimuse ja palusin, et mulle vastataks neile näost näkku kohtumisel. Iga vastus lõhkus mu eelarvamust. Lõppkokkuvõte: toetasin.
Seejärel tutvusin põhjalikult nende patendiga. Doktorikooli ajal Saaremaal sain osaleda ekskursioonil, et nende tuulikuga tutvuda. Olen ise mitut generaatorilahendust arendanud. Kõigist mulle tuntutest on parim nende lahendus. See on ülinutikas, mis eeldab loovat mehaanikainseneri mõtet. Kui Teie suudate leida lahenduse valmistada elektrimootor, millel puudub võll ja millel on üks laager, siis Te mõistate nende tuulikut.
Käisin üliõpilastega Narva all tuulepargis, kus on välismaa tuulikud, mis ei sega radareid ega midagi. Tagasisõidul kuulsin raadios Oleg Sõnajalga, kellel keelati ehitust jätkata. Mulle läks see hinge. Püüdsin kohtuda kaitseväe juhatajaga, seda hakati takistama. Ka kaitseministriga. Temaga kohtusin TTÜs. Kohtusin siis ministeeriumi ekspertidega, kes peaks teemat valdama kuid ei valda või on mõju all. Saatsin probleemi kirjelduse ja võimalikud lahendused. Kaitseväe ülem Martin Herem võttis kuulda ja teadvustas, et kohtus käik võib Eesti riigile minna väga kalliks. Tõenäoliselt seepärast nüüd uue valitsuse ajal võeti realistlikum mind rõõmustav seisukoht.
Nüüd aga helistas mulle Andres Sõnajalg ja palus kas oleksin uues olukorras toetava sõna väljendama.
Allikas: Eesti Päevaleht
Foto: Avalik