Kõrgepingeliin. FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF
Viimaste päevade arutlustes Narva elektrijaamades välja kujunenud olukorra üle on kõlanud mitmeid omapäraseid väiteid elektriturul toimuva kohta. Jätaks emotsioonid kõrvale ja vaataks vahelduseks arvudele ratsionaalselt otsa, kirjutab Eesti Energia nõukogu liige Einari Kisel.
Esmalt üritaks aru saada, millist piirkonda Venemaal toodetud elekter mõjutab. Tundub, et igaühel on siin oma loogika, sõltuvalt sellest, kuidas on vaja pilti näidata. See ei ole kindlasti kogu Põhja- ja Baltimaade 420 TWh elektrisüsteem, nagu Elering on väitnud (kuigi alles hiljuti väitsid nad konkurentsiametile ka risti vastupidi, et Eestit tuleb käsitleda eraldi elektrituruna), sest võrkude pudelikaelte tõttu ei jõua meieni enamasti Norra või Rootsi elekter. Arvestades lähiaegadel valmivate uute ühendustega Norrast Saksamaale, Taani ja Suurbritanniasse, siis järjest vähem seda elektrit siia ka jõuab.
Reaalselt on Eesti ühes elektrituru piirkonnas Soome, Läti ja Leeduga. Selle turu maht on umbes 100 TWh aastas. Kuigi ka siin on riikidevaheliste ühenduste pudelikaelte tõttu praegu veel erinevad hinnapiirkonnad – Läti ja Leedu elektrihinnad on kõrgemad kui Eestis ja Soomes. Just seda turupiirkonda mõjutab Venemaalt imporditav elekter, mida eelmisel aastal oli üle 13 TWh. Sel aastal on impordikogused olnud ligi 50 protsenti suuremad. Ehk siis praeguse seisuga ligi 20 protsenti selle elektrituru elektrist (suvisel ajal rohkemgi) tuleb prognoositavalt sel aastal Venemaalt – see on umbes 2,5-kordne Eesti aastane elektritarbimise maht. Kui vaadata korra Läti ja Leedu elektriturgu eraldi (kuna see moodustab sisuliselt eraldi hinnapiirkonna), siis sealsel turul on Venemaalt imporditud elekter käesoleval aastal võtmas juba turgu valitsevat positsiooni.
2018. aastal toodeti Soome ja Baltimaade turul tarbitud elektrist tuulest umbes kuus protsenti ja päiksest alla 0,5 protsendi. Sel aastal märgatavat kasvu näha pole. Seetõttu on üsna imelik väita, et päikesest ja tuulest toodetud elekter surub põlevkivielektri välja. Jah, pikemas perspektiivis võib tõesti loota, et koos salvestustehnoloogiate arenguga suureneb nende tootjate osakaal ka siinsel turul, kuid praeguses elektrituru hinnakujunduses ei ole neil määravat mõju. Seda määrab kiiresti suureneva osakaaluga Vene elekter, mille selleaastane kasv ületab tuule- ja päikeseelektri mahtu siinses turupiirkonnas.
Vaieldav on ka see, kas Vene elekter on puhtam kui põlevkivielekter. Keskmisena kindlasti, sest Venemaal toodetakse ligi kolmandik elektrist ka suurtes tuuma- ja hüdrojaamades. Ka Eesti keskmine CO2heide tarbitud elektri kohta on selgelt madalam kui põlevkivijaamade heide, arvestades taastuvelektri ja koostootjate järjest kasvavat panust kogu Eesti elektritootmises. Olulisem on vaadata, millistest jaamadest toodetakse Venemaal iga täiendav kWh ekspordiks. Enamasti tuleb see elekter gaasi- ja kivisöejaamadest. Ega siis nalja pärast ei hakatud ka Kaliningradi piirkonda rajama uut kivisöejaama eesmärgiga eksportida selle elektrit ka pärast desünkroniseerimist Baltimaadesse. Pakutav konkurentsieelis on majanduslikult väga ahvatlev.
Sisuliselt on küsimus ausa turukeskkonna jalule seadmises, millele suunab liikmesriike ka värskelt Euroopa Parlamendis heaks kiidetud elektrituru direktiiv. See, et praegune olukord jääb kestma kuni desünkroniseerimise projekti realiseerimiseni, ei kahjusta mitte üksnes olemasolevaid tootjaid, vaid ka uute elektrijaamade turule toomist. Keegi ei soovi sellistel turutingimustel siia investeerida. Ükski investor ei investeeri jaama, mis toodab vähem kui kolmel kuul aastas, samas kui elektrisüsteemis on selliseid jaamu alati vaja.
Soome, Rootsi ja nüüd ka Leedu «eleringid» on probleemist aru saanud ning loonud või loomas osast riigis asuvatest elektrijaamadest strateegilist reservi. Läti maksab enda suurele gaasijaamale toetust taastuvenergia toetuse sildi all. Ka Venemaa maksab praegu enamikule enda jaamadest toetusena võimsustasu. Seda kõike selleks, et vältida kõrgeid hinnahüppeid ja elektritarbijate väljalülitamist talviste tarbimistippude ajal.
Eesti elektrivarustuse strateegiaks näib olevat põhimõte «küll naabrid aitavad» ja «turg maksab kinni». Samal ajal on aga praktiliselt kõik meie naabrid elektriimpordist sõltuvad. Eleringi eesootavad talvised elektrihinna hüpped ei huvita. See käivat turuga kaasas ning nende majandustulemust see oluliselt ei mõjuta. Samas on selge, et eriolukordades vastutavad kõik süsteemihaldurid esmalt oma riigis tarbijate elektrivarustuse eest ja naabrite huvid jäetakse tagaplaanile. Eriti nende naabrite, kes ise pole sellisteks olukordadeks valmistumiseks midagi teinud.
Sellise strateegilise reservi loomise hind ei oleks Eesti tingimustes mitte laest võetud 15 eurot MWh eest, vaid umbes 2,5 eurot MWh eest. Ehk siis elektri lõpphinnast umbes 1,5 protsenti. Kui keegi suudab pakkuda odavama lahenduse, siis tehke ära! Kui sellest loobuda, võib lähiaastate talvedel oodata elektrihindade mitmekordseid hüppeid ja tarbijate väljalülitamisi. Rääkimata põhjendamatult tuhandeid inimesi puudutavatest sotsiaalsetest probleemidest Ida-Virumaal, kes on tegelikult teinud uskumatult head tööd elektrijaamade käigushoidmisel ja puhtamaks muutmisel.
Allikas: Postimees
Foto: Avalik