Eesti Energia häda hüüdis tulles juba eemalt

CO₂ hinnatõus tuleneb Euroopa Liidu eesmärgist vähendada fossiilse kütuse kasutamist, et piirata kasvuhoonegaaside heidet. Selle üle, kas hind võib suvel või ülepea kunagi enam langeda, on Pajo sõnul raske spekuleerida.

«Ma arvan, et väga vähesed arvasid, et hind tõuseb nii pikalt ja nii kõrgeks. Paar aastat tagasi oli hind viis eurot tonni kohta, aga selge on see, et Euroopa Liidu poliitika on niisugune,» ütles ta. Sellel aastal tõusis süsinikuheite tonnihind 27 euro peale.

Neid, kes arvasid, et hind tõuseb nii kõrgeks, oli siiski üsna palju, nende hulgas Euroopa Komisjon.

Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik Janika Laht ja juhataja Getlyn Denks selgitasid, et hinnatõusu mõju on ettevõtted teadnud juba 14 aastat. Nimelt oligi 2005. aastal kokku lepitud Euroopa Liidu CO₂ kvoodiga kauplemise süsteemi mõte survestada tööstusettevõtteid kasutama enam ressursi- ja energiatõhusaid lahendusi, sealhulgas taastuvenergiat.

Praegune saastekvoodi kauplemisperiood algas 2013. aastal ning lõpeb 2020, kusjuures alles nüüd on CO₂ hind jõudnud sellisele tasemele, mis aitab Euroopa Komisjoni hinnangul seda eesmärki ka täita, sest 25–30 eurot saastetonni eest avaldab juba mõju ettevõtete valikutele ning kvoodi hind on lõpuks liikunud selles suunas, mida oli loodetud.

Kauplemisperioodi alguses esitavad ettevõtted taotluse Euroopa Komisjonile, kes arvutab neile saastekvoodi ehk koguse, kui palju nad tohivad CO₂ või sellega võrreldavat muud saastet tasuta atmosfääri paisata. Igal aastal väheneb ettevõtte kvoodi maht ning kui ta tahab samas mahus süsinikku atmosfääri paisata, peab ta kvooti turult juurde ostma.

«Nüüd oleme jõudnud sinna, et kõigil ettevõtetel, kes ei ole teinud õigel ajal asjakohaseid investeeringuid [tootmise heitekoguse vähendamiseks], on kvooti puudu. Seega on turul nõudlus kasvanud ja hind tõuseb,» selgitas Laht. «Süsinukuheite tonnihind 25–30 eurot ongi see, kuhu me tahtsime jõuda, sest siis hakkab kvoodikauplemise süsteem efekti andma. See oli ettevõtetel teada juba 14 aastat tagasi,» lisas Denks.

Tema hinnangul pole mingit lootust, et CO₂ kvoodi hind hakkaks langema, sest nõudlus muudkui kasvab. «Praegu ei julgeks ma panustada hinna langemisele,» ütles Denks.

Enamgi veel, praegu tulevikuplaane tehes tuleks hoolitseda selle eest, et mitte sattuda samasugusesse sundolukorda uuesti kümne aasta pärast. «Peame mõistma, et massiivne infrastruktuur, millesse investeerime nüüd või viie aasta pärast, on ikka veel kasutusel aastal 2050. Tuleks mõelda, kas õlitootmine on perspektiivikas ja konkurentsivõimeline ka 30 aasta pärast. Ilmselt tasub investeerida pigem taastuvenergiasse, kuhu liiguvad teised Euroopa Liidu riigid,» viitas ta Eesti Energia põlevkiviõlitehasele.

Eesti Energia juhatuse liikme Raine Pajo väitel kahjustab põlevkivielektri positsiooni elektribörsil veelgi odav Vene elekter, kuna seda kvoodisüsteem ei piira. «Venemaa ei pea kvooti ostma ega kauple seega meiega samadel turutingimustel. Me ei suuda nendega konkureerida,» ütles Pajo.

Keskkonnaministeerium riivib aga ka sellelt argumendilt kaalu maha. «Me ei saa väita, et Vene elektrit toodetakse mustemalt kui meie oma. Vene elekter võib isegi puhtam olla,» ütles Denks.

Ta osutas, et samuti ei tule Vene elekter Eestisse, vaid jõuab ühisturule Leedu ja Soome kaudu. «Avatud Balti- ja Põhjamaade turul ma ei julge küll väita, et minu toas põleb lambipirn Venemaa elektroni abil,» tõi ta näiteks.

Kas siis Eesti Energia ei näinud CO₂ kvoodi hinnatõusu ette, kui see oligi Euroopa Liidu plaan juba 14 aastat? Pajo möönis, et nähti ikka, aga mitte nii järsku hinnatõusu. «Me arvasime, et tõuseb 22–23 euro peale tonni kohta,» ütles ta.

Kas Eesti Energia polnud siis kursis Euroopa Komisjoni plaaniga tõsta kvoodi hind 30 euro peale? Pajo sõnul peab seda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist küsima ja nemad ei tea Euroopa Liidu hindu.

Euroopa Liidu saastekvoot mõjutab ju otseselt põlevkivienergia tootmist? «Jah, muidugi, aga me arvestasime väiksema hinnatõusuga,» ütles Pajo.

Mis saab Eesti Energia töötajatest? Pajo ütles, et praegu tehakse otsuseid sammhaaval. Selge on see, et 1300 töötajat läheb korralise puhkuse lõppedes, juuli lõpust või augusti algusest sundpuhkusele.

«Liigume sammhaaval, olukord on keeruline. Septembris teeme järgmised otsused. Kui olukord ei muutu, siis tuleb tõenäoliselt vähendada töötajate arvu sama palju kui esimese viie kuu jooksul. Ehk kokku ligikaudu tuhat töötajat,» ütles ta.

Pikaajalise lahendusena näeb Pajo õlitootmise suurenemist, kuid lühiajalise lahendusega on kiire.

«Riigi esindajatega konsultatsioonid käivad, et leida variante, kuidas olukorda parandada. Pikaajaline lahendus on see, et ehitame juurde õlitehaseid. Selle aasta jooksul on plaanis võtta vastu uue õlitehase investeeringu otsus. See toob juurde töökohti ja pikemas plaanis muutume elektritootjast õlitootjaks,» ütles ta.

Võimalike variantidena, kuidas hoida töökohti, on majandus- ja taristuminister Taavi Aas pakkunud välja idee hoida elektrijaama katlad töös reservvõimsusel või asendada põlevkivi osaliselt biomassiga.

«Koos CO₂st tulenevate muutustega peame mõtlema oma energiajulgeolekule. Ühe meetmena tuleb kindlasti kõne alla katelde hoidmine reservis. Teatud hetkedel on need konkurentsivõimelised, kui hüdroenergiat [müüakse elektribörsil] vähem,» ütles Aas ERRile.