Ursula von der Leyen lubab juriidilist vahendit, mis annaks kõigile töötajatele õiguse „õiglasele” miinimumpalgale. FOTO: REUTERS/SCANPI
Euroopa Komisjoni uue presidendi poliitiline programm on täis teemasid, mida Eestis on võõristatud
Ursula von der Leyen kuulas eile rahulikult ligi pool päeva Strasbourgi kogunenud europarlamendi liikmete muresid. Päris rahulolevaid eurosaadikuid oli kõnelejate seas vähe, mida näitas ka õhtune hääletus, kus uus Euroopa Komisjoni president kinnitati ametisse napi enamusega – ta sai 383 saadiku toetuse 751-liikmelises kogus.
Kuid kõnes jõudis von der Leyen tõesti avada vaid mõningase osa järgmiseks viieks aastaks kokku kogutud plaanidest. Kui eurosaadikud veel saalis oma kõnejärge ootasid või arutelu kuulasid, saadeti neile laiali pikem versioon von der Leyeni poliitilisest programmist, mis lahkas tema ideid juba üksikasjalikumalt.
Ja õigus on neil, kes ka kõnet vaadates märkasid, et kuigi von der Leyen tuleb Euroopa paremtsentristlikust poliitilisest perest, oli tema programm küllaltki kaldu roheliste ja sotsiaaldemokraatlike ideede poole – just neilt lootis komisjoni etteotsa kinnitamise hääletuse tulemust oodanud von der Leyen parlamendi lisatoetust korjata.
Kui Euroopa Komisjoni uue presidendi ideed ka tema tulevased volinikud kaasa haaravad, on lubaduste järgi oodata uute algatuste laviini teemades, mis pole Eestile sugugi kõige lihtsamad. Jah, ka von der Leyen lubab Euroopa Liidus digiasju edasi ajada, kuid rõhuasetused on tal hoopis mujal.
Esimene lubadus – Euroopa Liit saab 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Selleks kavatseb ta panna uue komisjoni esimese 100 päevaga lauale „rohelise kokkuleppe”, mille osaks on 2050. aasta kliimaneutraalsuse üleeuroopaliseks seaduseks vormistamine.
Kui Eesti valitsus ei tahtnud suve alguses kiirkorras kliimaneutraalsusest kohustuslikku eesmärki teha, siis von der Leyen tõstatab sellekohase Euroopa seaduse kinnitamise esimese asjana.
Jah, samal ajal lubab ta neid Euroopa piirkondi, mida eesmärk kõige rohkem mõjutaks (eks Eesti põlevkivienergia sektor Ida-Virumaal ole üks neist), toetada uute investeeringutega ja üleminekufondiga. Kuid von der Leyeni kliimakaitse mõtted lähevad veel konkreetsemaks ja palju enam inimesi puudutavateks.
Ta lubab laiendada Euroopa emissioonide kauplemissüsteemi näiteks liiklusele ja ehitussektorile. Ta ei selgita, kuidas see toimima hakkab, kuid suund on selge: kui seni võis olla CO2 kvootide ostmine mingi arusaamatu Eesti Energia probleem, siis asi tuleb inimestele lähemale. Kas see muudaks fossiilkütust kasutava autoga sõitmise kallimaks? Kas ehitamisel palju CO2 tekitanud maja ostmine peaks olema vähem taskukohane? Eesti poliitikud on väheste eranditega iga inimese autot ja maja puutumatuteks väärtusteks pidanud – kas Euroopa esimene naispresident saab sellele vastu?
Von der Leyen viitas kõnes, mida silmas peab. „Me kõik, iga sektor peab sellesse panustama – alates lennundusest ja laevandusest kuni selleni, kuidas me ise reisime ja elame.”
Mis puutub naistesse, siis tahab von der Leyen samuti EL-i riigid maast lahti raputada. Ja mitte üksnes sellega, et tema komisjonis hakkab naisi olema meestega võrdselt. Samuti ei piirdu ta ka Eestis viimastel aastatel väga tähtsaks tõusnud naistevastase vägivalla Euroopa tasemel tähtsustamisega.
Von der Leyen tahab esimese asjana ette võtta Eestile eriti valuliku palgalõhe teema. „Oma esimese 100 päeva jooksul esitan meetmed, mis viivad sisse kohustuslikud palkade läbipaistvuse nõuded,” ütleb von der Leyen oma programmis.
Von der Leyen arvab, et vaja on kehtestada naistele kvoodid ettevõtete juhtorganites võrdsema esindatuse tagamiseks – asi, mille nimel isegi Reformierakond omal ajal võitles.
See pole palkade kohta veel kõik – ta lubab juriidilist instrumenti, et kõigil töötajatel tekiks õigus „õiglasele” miinimumpalgale. Samuti ei keeruta ta, et tahab ette võtta üleeuroopalise ettevõtete tulumaksu miinumumstandardid. Seda käsitleb ta küll maksude optimeerimisega tegelavate suurkorporatsioonide vaates, kuid Eestil on alati tulnud oma maksusüsteemi arvestades selliseid algatusi hoolega uurida.
„Kavatsen kasutada aluslepingute klausleid, mis lubavad maksuettepanekuid vastu võtta enamushääletuse teel. See teeb meid efektiivsemaks ja lubab astuda samme seal, kus vaja.”
Kõigis neis valdkondades, kus von der Layen näeb Euroopa suurimaid proovikive, ei tee ta saladust ka sellest, et tihti on seni asjad üksikute riikide erihuvide taha takerdunud. „Peame kliima, energia, sotsiaalküsimuste ja maksupoliitika teemadel liikuma Euroopa Parlamendi suurema otsustusõiguse poole ja eemale liikmesriikide ühehäälsuse nõude juurest neis teemades.“