Valitsus algatas hoonestusloa andmise kolmele Liivi lahe avameretuulepargile, mis kataks üle poole Eesti elektrivajadusest. OÜ Tuuletraal tahab oma tuulepargis kasvatada ühtlasi 50 000 tonni rannakarpe aastas. Kohalikud küsivad, mis kasu saab kogukond tuulikuid täis pikitud merest.

Seni pole Eestis püstitatud ühtki avameretuuleparki, kuid vaidlused nende rajamise üle on jõudnud riigikohtuni, kus MTÜ Hiiu Tuul saavutas Hiiumaa mereplaneeringu tuuleparke puudutava osa tühistamise. Vahepeal Eesti Energia tütarettevõtteks Enefit Greeniks muutunud tuulepargi arendaja jätkab sellest hoolimata meretuulepargile hoonestusloa taotlemist nii Hiiumaa kui ka Kihnu rannikuvette.

 

Naabrid nõuavad vastuseid

Liivi lahte meretuuleparkidele hoonestusloa andmine lähtub Pärnumaa mereplaneeringust, mille Pärnu maavalitsus kehtestas 2017. aasta aprillis. Sama aasta mais algatas valitsus üleriigilise merealaplaneeringu, mis andis protestijatele võimaluse juba vastu võetud Hiiumaa ja Pärnu mereala planeeringud vaidlustad

Kihnu vallavanem Ingvar Saare juhtis tähelepanu, et kümme aastat tagasi Kihnus tuuleparkide idee esimesel arutelul esitatud küsimused on tänini vastuseta.

«Milline on tuuleparkide mõju kalastikule, kuidas mõjutavad tuulepargid kohalikku majandust ja mis kasu kogukond saab, kui merevaade massiivseid tuulegeneraatoreid täis pikitakse?» küsis vallavanem Kihnu sotsiaalmeedias ning rõhutas, et valitsus peab neile küsimustele vastuse andma enne tuuleparkidele hoonestusloa andmist.

Saare märkis ka, et Pärnumaa mereplaneeringus on tuuliku mast kõige enam 85 meetri kõrgune, nüüd tahetakse püstitada üle 130-meetriseid tuulikuid.

Põhiliselt käivad Kihnu vallavanema küsimused Eesti Energia tütarettevõtte Enefit Green tuuleparkide kohta, mida plaanitakse poolringina Kihnu lõuna- ja läänerannikule. Tallinna Tehnikaülikooli nooremteaduri Karl Kulli väide, et nüüd on meretuulepargid muutunud majanduslikult tasuvaks, Kihnu vallavanemat ei veena.

«Me pole tuuleenergeetika vastu. Me ei vaidlusta protsessi, kuid soovime diskussiooni,» ütles Saare. Vallavanem selgitas, et tuuleparkide arendajatega on vaieldud detailide üle, näiteks kas tuulikute vähim kaugus rannast peaks olema 10 või 12 kilomeetrit. Vallavanema sõnul poleks Kihnu vallal probleeme ka seitsme kilomeetri kaugusel asuva tuulepargiga, kui asjad oleks selged.

«Kogukonna kasu peab olema määratletud. Kas tuulepargis võib kala püüda? Kas Kihnu saab rohelisest energiast osa? Kas kohalikule kogukonnale eraldatakse mingi protsent teenitavast tulust, nagu Hiiumaal lubati?» loetles Saare kihnlaste küsimusi. Tema hinnangul mõjutavad energialahendused saart tugevalt ning Kihnu võiks olla rohelise buumi harjal tervenisti taastuvenergiast elav ala, kus sõidaksid tuuleenergiaga laetavad elektriautod ning saaks ellu viia muidki uudseid lahendusi. Vallavanema sõnul sõltub inimeste valmisolek tuuleparke taluda otsesest kasust.

«Kes saavad raha või muid hüvesid, on nõus tuuleparke taluma. Aga kes ei saa, need ei taha nähagi, sest tulemused on koledad,» ütles Saare. Tema sõnul oleks mõistlik

arutada meretuuleparkide tulevikku riigi mereplaneeringu raames ning kaaluda samal ajal läbi kogukonna huvi ja võimalus asjade käiku sekkuda.

Saaremaa mereplaneering jäi pooleli

Saaremaa maavalitsus alustas oma mereala planeeringut, kuid kehtestamiseni ei jõudnud, enne algas riigi mereplaneeringu koostamine. Seetõttu ei ole suhtumine avameretuuleparkidesse saarlaste seas nii selgelt välja kujunenud kui Hiiumaal või Kihnus. Äraootaval seisukohal on ka Ruhnu kogukond.

Ruhnu vallavanem Andre Nõu ütles, et tema pole taastuvenergia vastu, kuid Ruhnu rahvale pole keegi tuuleparkide projekte tutvustamas käinud, mistõttu pole ruhnlased asja arutanud ega seisukohta võtnud.

Ruhnu energiavarustus on sõltumatu ning tuulepargid ei annaks neile lisaväärtust. Saarel puudub merealune kaabel mandriga, kuid elekter on nii roheline kui võimalik: päikesepaneelide ja tuulegeneraatoriga kohapealset elektrijaama täiendab diiselgeneraator ning saare vajadus on kuhjaga kaetud. Nõu sõnul ei võidaks Ruhnu rahvas tuuleparkidest otseselt midagi.

«Tuuleparkidest on küll ju u olnud, aga ühtset suhtumist pole kujundatud. Visuaalse poole pealt tekib kindlasti küsimusi, et eraklikkuse tunne võib kaduda, kui silmapiir tuulikuid täis pannakse,» ütles Nõu ning lisas, et teemaga tuleb tegelema hakata ja otsustada, kas ning mis tingimustel ruhnlased oma meres tuuleparke näha tahavad.

«Töökohti tuulepargid saarele ei loo, merealust kaablit pole ka teadaolevalt plaanis paigaldada,» sõnas Nõu.

Tootmine vee all ja vee kohal

Tuuletraal OÜ juhatuse liige Eero Saava ütles, et nende tuulepargi projekt on läbi mõeldud kõigi võimalike keskkonnamõjude seisukohalt ning sellele ei tohiks kellelgi vastuväiteid olla.

«Meie park on kolmnurgas, mis asub Kihnust 30 kilomeetrit läänes, Ruhnust 30 kilomeetrit põhjas ja Saaremaast 30 kagus,» selgitas Saava. Tavalise nähtavuse korral ei ole tuulikud selliselt kauguselt päevasel ajal silmaga eraldatavad. Mere sügavus on piirkonnas 20–30 meetrit, mis on tuulikute ehitamise tasuvuse seisukohalt sobiv.

Tuuletraali projekti eripära on, et peale elektritootmise rajatakse tuulikute vundamentide vahele 30 vesiviljelusala, kus hakatakse kasvatama Läänemeres leiduvat harilikku rannakarpi. Ühe karbiala mõõtmed on 500 korda 500 meetrit, karbid kasvavad töötlemiskõlblikuks kahe aastaga. Karpe kasvab kuni kilo liinimeetri kohta, Tuuletraali pargi tootlikkus hakkab olema kuni 50 000 tonni karpe aastas.

Harilik rannakarp on ka inimeste toidulauale sobiv mereand, kuid kuna karbid on väikesed, kasutatakse neid peamiselt looma- ja linnukasvatuse jõusööda toorainena.

«Meie kontseptuaalne mõte on, et meretuulepark peaks olema multifunktsionaalne. Et park võib takistada muid merekasutuse funktsioone, näiteks kalapüüki või purjetamist, võiks see anda rohkem kasu kui vaid elekter,» selgitas Saava.

Tuuletraali tuulikupargi võimsuseks on plaanitud 380 megavatti, mille annavad 76 viiemegavatilist tuulikut. Lisaks on plaanis ehitada alajaam.

Kuidas elekter pargist mandrile toimetatakse, on Saava sõnul praegu veel lahtine. Kõige tõenäolisem on kaabel Virtsu ning sealt ühendus Eleringi uue Harku-Lihula- Sindi liiniga. Saava ei välistanud võimalust, et paigaldatakse uus rahvusvaheline merealune kaabel, mis on Tuuletraali pargiga ühendamiseks piisavalt lähedal.

Kolmanda alternatiivina mainis ta võimalust viia kaabel Kura poolsaarele Lätis.

Saava e ettevõttel on asjad peensusteni läbi mõeldud. Suuremad tuulikud kaitsevad karbikasvandust jää eest, kuna karbiliinid peavad jääma vette kaheks aastaks.

Tuuletraali pargi teenindussadamad hakkavad tõenäoliselt olema Saaremaal ja Kihnus, töölaevad tellitakse Baltic Workboatsi laevatehasest. Rasketes jääoludes liiklemiseks soetatakse Arktoscra i amfiibsõiduk, tuuleparki teenindava tehnika hulka hakkab kuuluma helikopter.
Kes on Tuuletraali investorid, polnud Saava veel valmis avaldama. Tema sõnul on läbirääkimised lõpusirgel ning kriteeriumid on kategoorilised. «Meie võimalik partner peab olema NATO riigist ja suur energeetika ettevõte,» sõnas Saava.

Tuulepargist võib merele kasu olla

Tartu Ülikooli mereteadlane, praegu Lõuna-Tšiili ülikooli külalisprofessor Jonne Ko a ütles, et kuna lähitulevikus on oodata merekasutuse muutumist intensiivsemaks, on mereruumi plaanimisel mõistlik toetada lahendusi, mis võimaldavad samal merealal mitut asja korraga teha.

«See on üks põhjus, miks võiks tuulepargis arendada karbikasvatust. Karbikasvatus ei vaja elektrit, kuid on üsna kulukas rajada avamerre karbifarmi ankurdamise süsteemi. Palju probleeme jääb olemata, kui neid saaks ankurdada tuulikute vundamendi külge,» märkis Ko a.

See lubab suurt rahalist kokkuhoidu karbifarmi rajamisel, teiselt poolt parandaks selline karbifarm Ko a sõnul piirkonna isepuhastusvõimet, sest karbifarm kompenseerib tuulepargi rajamise halba keskkonnamõju.

«Eutrofeerumine on Läänemerele suur probleem ning on vahva, kui saaksime nüüd selliste kombineeritud algatustega merekeskkonna seisundit parandada ning karpide kasvatamisega tulu saada. Karbisaagiga eemaldame merest sinna aastakümnete jooksul ladestunud liigseid toitaineid ning selle tagajärjel muutubki meri puhtamaks,» selgitas mereteadlane ning lisas, et tuulikute abil suurendatakse taastuvenergia osakaalu tarbimises ning võideldakse kliimamuutuse tagajärgede vastu.

Kindlasti tuleb jälgida, et tehnoloogiline lahendus ikka toetaks keskkonna parandamist. «Tuulikul ja tuulikul on suur vahe ning vaid tark planeerimine võimaldab meil halba keskkonnamõju vältida,» osutas teadlane.

Allikas: Postimees

Foto: Avalik