Artur Talvik: kuradi ventilaatorid ehk kuidas kindral Terras oma allkirja unustas

Need kuradi ventilaatorid on kõik jube koledad, “normaalsed inimesed” sellise jamaga ei tegele. Tema jaoks oli kõige hullem see, et osasid neist tahetakse ehitada Kellavere radari vaateväljale. Senikaua, kui Eestis veel põlevkivi jätkub, võib seda rahumeeli ahju edasi ajada, niiviisi ilma kütta ja kaevanduspiirkondades elavate inimeste põhjavee kaduvikku saata. Kuradile need tuulikud! Peaasi, et kivi saaks kütta.

Noorpoliitiku suust oli seda kõike veider kuulata. Eriti veel ohvitseridele omases poolkarjuvas-poolhaukuvas kõneviisis. Toogem aga välja faktid. Just kindral Terras oli see, kes allkirjastas kaitseministeeriumi toonase kantslerina 31.12.2010 Aidu tuulepargi teemaplaneeringu kooskõlastuse ja saatis selle Maidla vallavanemale Hardi Murulale.

Niisiis, Terras kooskõlastas omakäeliselt Aidu tuulepargi teemaplaneeringu ja 8,5 aastat hiljem kritiseerib planeeringu algataid kõvahäälselt ja hulgakaupa. Kas kantsler Terras ei lugenud, millele allkirja andis? Või kui luges, jäi puudu funktsionaalsest teksti mõistmisest? Loodame, et esimesele küsimusele on vastus siiski „luges” ja teisele „ta sai siiski tekstist sisuliselt aru”.

Sõnajalad pidanuks rohkem annetama?

Ent Terrase viha „ventilaatorite” vastu vajab ometigi selgitamist. Kas sellega tunnistab kindral, et kaitsevägi ei viitsigi tegeleda mõtlemisega ja keerulisemate, ajusid nõudvate olukordade lahendamisega, vaid on harjunud ajama asju põrutades tankiga otse läbi metsa? Mis sest, et pilpad kahele poole lendavad. Või on asi hoopis proosalisem? Äkitselt on vennad Sõnajaladlugupeetud Isamaa erakonna, mis reklaami järgi olevat igavene, jätnud riigikogu kampaania eel vajalikust annetusest ilma?

Selles loos ei taha ma olla advokaadiks Aidu tuulepargi arendajatele ega nõrgendada Eesti kaitsevõimet. Ometi annab nii totrat lugu igal juhul otsida. Oleme üle maailma uhkeldamas käinud, kui targad ja internetimaiad oleme, meie lapsed programmeerivat juba sõimes ja kiire internet olevat kõikjal kättesaadav. Oleme Skype’i ja Transferwise‘i ja Bolti kodumaa ja mida kõik veel. Aga samal ajal ei suuda välja timmida, kuidas panna sõbralikus koosmeeles tööle tuulikuid ja radareid.

Politseiressursi raiskamine

Teate, see pull ei jäta liiga tarka muljet. Eriti veel teadmise taustal, et riik kulutab Aidu tuulepargis ühe politseipatrulli pidevas valmisolekus hoidmiseks 1 000 eurot päevas. Just, lugesite õigesti – tuhat eurot päevas kulub selleks, et hingusele läinud kaevanduse territooriumil parkida ühte politseipatrulli. Selle loo valguses ei taha ma kuulda enam politseijuhtide hala, et patrullpolitseinikke on puudu. Ei ole, te tõestate seda ise ja igapäevaselt.

Tuulest elektri tootmine on Eestis aastaid olnud vägagi vastuoluline teema. Tuulegeneraatoreid peavad osad visuaalseks reostuseks, teised naudivad nende lummust. Suur probleem on tuulte ebaaühtlus. Aeg-ajalt on seda liiga palju ja siis tekib täielik tuulevaikus. Kuidas elektrit salvestada? Kui palju segavad tuulikud lindude rännet?

Aidu vana kaevandusala on tuulegeneraatorite paigutamiseks ideaalne paik. Sellel, inimese poolt segi keeratud loodusega 2500 ha suurusel ala ei ole elumaju ega elanikke, keda generaatorid segaksid. Tuulikud asuksid vanade allmaakaevanduste lähistel, neisse saaks omakorda ehitada pump-hüdroakumulatsioonijaama või isegi mitu.

Julgeoleku kaks tahku

Kindral Terras teab kindlasti, et julgeoleku üheks peamiseks osaks on energiajulgeolek. Hajutatud ja imporditud fossiilsest kütusest võimalikult vähe sõltuv – parem, kui üldse ei sõltuks – loodust säästev energiatootmine olgu Eesti eesmärk.

Selleks oleks pidanud juba aastaid tagasi pidanud istuma ühise laua taha tuuleenergeetikud ja sõjaväelased arutamaks, millistel aladel on Eestis kõige kasulikum tuuleenergiaga tegeleda. Kui need kohad segavad kaitsetegevust, siis oleks võimalus olnud leida tehnilisi võimalusi probleemide lahendamiseks. Muidugi oleks pidanud alati arvestama kohalike elanikega. Seda pole tehtud või, õigem oleks öelda, tehti, aga lähtuvalt ainult kaitseväe huvidest.

Erukindral peaks mõistma sedagi, et kui me loodust ei kaitse, siis võime peagi olla olukorras, kus Eestis ei olegi enam midagi kaitsta. Sest miks peaks tahtma üks eestlane elada maal, mis on energiatootmisest kurnatud, pilbastatud metsade, mürgitatud põldude ja saastunud merega tühermaa?

Miks peaks üks ettevõtja tegutsema riigis, kus just omad seavad kõige suuremaid takistusi? Mis oleks, kui kaitsjõudude suurõppused toimuksid sügisel mitte kevadel? Kas saaks niimoodi, et ei laiendaks polügoone metsade arvelt?

Rail Balticu ogar plaan

Või Rail Baltic. Meile on räägitud, et sellel on sõjaline tähtsus. Eks igal külateel ole ka sõjaline tähtsus, kuid tänapäevate täpsete relvadega on RB-d lihtne rivist välja lüüa. Miks ei võiks Teie, Riho Terras, elukutseliste ja- võõraste poliitikute poole pöörduda ja öelda, et RB tarvis uue trassi rajamine on ogar plaan? Ehitame selle olemasoleva trassi asemele või kõrvale. Sel juhul ei peaks Eestit Šveitsi juustu kombel auklikuks kaevandama.

Mõistan, et üks süsimust kass on Aidus jooksnud ettevõtja ja kaitseministeeriumi ametnike vahelt läbi. Riigis, kus ettevõtjad ja ametnikud üksteisest lugu peavad, sest üks ei saa teiseta hakkama ja vastupidi, astuksid mõlemad pooled kaks sammu tagasi, unustaksid üksteise pihta loobitud kurjad sõnad ja lahendaksid probleemi. Sest eesmärk on ju ettevõtjal ja riigil ühine. Valitsus peab tagama Eesti julgeoleku, eeskätt sõjalise, aga mitte ainult. Enegiatootmisega tegelev ettevõtja on üks osa julgeoleku loojast, sest elekter on meie kõigi elus vältimatult vajalik. Niisiis, mõlema poole eesmärk on ühine.

Seega, hakake ühise eesmärgi saavutamise nimel tööle. 21. sajandil ei ole võimalik, et radar ja tuulik ei tööta lähestikku ja üksteist segamata. Kui nii oleks, siis püstitaksid venelased kohe Eesti piiri taha rea „ventilaatoreid”. Nad saaksid sellega märksa kiiremini hakkama, kui ükski Eesti ettevõtja ealeski suudaks.

Allikas: Eesti Päevaleht

Foto: Avalik