Kersti Kaljulaid. FOTO: Luiz Rampelotto/Zumapress.com
Suured muutused nõuavad suuri liidreid. Prantsuse president Emmanuel Macron läks Euroopa Parlamendi valimistele programmiga, mille üks punkt ütles, et Euroopa majandus võiks 2050. aastaks olla CO2-neutraalne. Tal oli ka käegakatsutavam eesmärk: piirata pestitsiidide kasutamist aastaks 2025 poole võrra.
Mõlemad teemad on Eestile võõrad. Neist ei räägitud riigikogu ega Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias. Vaevalt et suur osa europarlamendi liikmekandidaate Macroni keskkonnaeesmärke tähelegi pani. Aga oleks võinud, sest need määravad poliitikategemise suuna ja jututeemad Euroopa Liidus.
President Kersti Kaljulaid üllatas esmaspäeval Narvas eestlasi. «Euroopa kliimapoliitika ilmselgelt ei sobitu meie energiasüsteemiga. Eesti võiks ikkagi olla see riik, kes võtaks julguse kokku ja katsuks teha kliimapöörde esimesena,» lausus Kaljulaid ERRi teatel.
Enamasti on meie riigijuhid öelnud, et põlevkivitööstus on Eestile ülitähtis ning seda tuleb hoida. Kaljulaidi sõnum oli vastupidine. Riigipea ehmatas Narva energeetikuid, sest ta ei näe nende tööl enam tulevikku.
Sotsid on aastaid Põxitist rääkinud, aga neis pole olnud poliitilist meelekindlust ega usutavust, sest ühe äriühingute lobigrupi, taastuvenergia koja seisukohad on vaid erahuvi, milles pole jõudu muuta ühiskonna suhtumist või riigi poliitikat. Presidendil on poliitilise liidrina selleks mõjukust. Iseküsimus on, kui suured on mänguvõimalused.
Põlevkivitööstus on viimase kümne aastaga investeerinud umbes 1,5 miljardit eurot õlitehastesse, elektrijaama ja kaevandustesse. Raud töötab umbes 40 aastat. Kui kaalukausil on suurte investeeringute tulusus ja keskkonnahuvid, siis on lihtne öelda, et teeme kliimapöörde teoks. Palju keerulisem on vastata, kes maksab kinni näiteks VKG võetud hiigellaenud, kui õlitehased sulgeda.
Kaljulaid oponeerib Keskerakonna valitsusele, öeldes, et sõna on vaba ja ukrainlased on piimafarmidesse oodatud tööjõud. Eesti Panga arvutuste järgi andis võõrtööjõud mullu 1,3 protsendipunkti majanduskasvust, vähikäiku tegev põlevkivielekter andis selle aasta esimeses kvartalis 0,9 protsendipunkti miinust. Üks tasakaalustab teist.
Jüri Ratase teise valitsuse üks ambitsioonikamaid investeerimisprojekte on põlevkiviõli rafineerimistehas. Investeering oleks umbes 600 miljonit eurot, valitsus on lubanud hoida juhtrolli selle rajamisel. Viimane vajab aga veel rohkem õli. Eesti Energia võib juba sel sügisel teha uue õlitehase investeerimisotsuse, seegi eeldab vähemalt 150 miljonit eurot valitsusepoolset rahasüsti firmasse. Ratase valitsus on põlevkiviusku, aga mitte ainult.
Macroni CO2-neutraalsuse plaaniga aastaks 2050 Ratase valitsus kaasa ei lähe, küll aga on valmis siiski võtma kulukaid kliimapoliitilisi eesmärke eelolevaks kümneks aastaks. Eesti kümne aasta kliimakava projekt eeldab suuri taastuvenergiainvesteeringuid tuuleparkidesse, aga ka kaugküttesse ning transporti.
Eesti valitsused on kogu ELis oldud aja ajanud rehepaplikku kliimapoliitikat – ühe käega püütakse kvoote müües süsteemi lüpsta ja teisega ka poliitikanõudeid täita. Eesmärkide täitmises oleme olnud edukad erinevalt nii mõnestki vanast liikmesmaast, kelle poliitikud lakkamatult kliimasoojenemisest räägivad.
Kaljulaid räägib õigesti, et Eesti Energia uus õlitehas vaid põlistab probleeme, lükkab neid edasi. Aga ta ei vasta küsimusele, kust tuleb elekter, kui põlevkivijaamad lõplikult kustuvad. Või kust tuleb raha, kui üks tööstusharu hääbub.
Poliitilise liidrina ei peagi Kaljulaid seda ütlema. Piisab sellest, kui ta tuletab meelde proovikivi, mis muudab lähiaastail meie kõigi elu.
Allikas: Postimees
Foto: Avalik