Andres Sõnajalg 2Aastaks 2030 suureneb maailma nõudlus elektrienergia järele 63 protsenti. Samal ajal toimub järk-järguline üleminek fossiilsetelt kütustelt taastuvatele energiaallikatele. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaase 40 protsendi võrra võrreldes 1990. aastaga ja tõsta taastuvenergia osakaalu lõpptarbimises 27 protsendini.

2014. aastal on maailmas installeeritud tuuleparkide koguvõimsus 320 GW. 2030. aastaks prognoosib Maailma Energeetikanõukogu WEC näitaja kasvu konservatiivse stsenaariumi järgi vähemalt 620 GWni. See tähendab vajadust 100 000 ühiku vähemalt 3 MW tuuliku järele. WEC julgema stsenaariumi prognoosi järgi on turu mahud 1060 GW ja 246 000 tuulikut. Lisaks tuulikud, mis lähevad oma ekspluatatsiooniea lõpule jõudnud seadmete väljavahetamiseks. Teisisõnu tuleb 16 aastaga püsti panna 2–4 korda rohkem uusi tuulikuid kui senise 30 aastaga kokku. Aastaks 2030 prognoositakse Euroopa Liidu tuuletehnoloogia sektorisse 800 000 töökohta. Rohelised tehnoloogiad, rahvusvahelise terminiga greentech, on globaalne megatrend.

2013. aasta lõpus jõudis Eesti oma Eleon 3M116 tuuliku valmimisega esimesena Baltikumis nende Euroopa riikide sekka, kelle ettevõtted suudavad võimsaimaid nn multi-megavatt-klassi tuulikuid arendada ja toota. Esimene 3-megavatine tuulik töötab Saaremaal. Tuulikutööstuse globaalsed liidrid on Taani ja Saksamaa ning Euroopa Liidus ei ole palju riike, kes multi-megavatt-tuulikuid toota suudavad.

Olukorra maksimaalseks ärakasutamiseks asutasime novembri alguses koos 33 ettevõttega Tuuletehnoloogia Liidu. Organisatsioon koondab Eesti tuuletehnoloogia innovaatoreid, aga ka tuuleparkide arendajaid, kellel on ühine visioon, et Eesti tuuletehnoloogiate sektorist võiks kujuneda rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja kõrgepalgalisi töökohti loov eksportiv tehnoloogiatööstus. Tuuletehnoloogia Liit erialaliiduna täiendab Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tehtut – tuuleparkide ehitamisele lisaks saada tuulikute importijast eksportijaks riigiks, kes suudab tuulikuid arendada, neid maailmaturule toota ja hooldusprogramme pakkuda.

Eestis on selleks täidetud rida kriitilisi edutegureid. Esiteks, Eleoni näol on Eestis välja arendatud esimene maailma tasemel tuulikutüüp, millest on võimalik edasi arendada terve tuulikute põlvkond. Eleon on otseveoga tuulik, millel on seni levinuimate käigukastiga tuulikutega võrreldes märkimisväärselt suurem töökindlus.

Tuuletehnoloogia innovaatorite suurim väljakutse on arendada tuulik, mis oma tootmisväljundi stabiilsuselt oleks lähedane fossiilsetele kütustele ja oleks konkurentsivõimeline ka baasenergiana. Seejuures on käigukastide madal töökindlus tuuliku juures üks peamine muust tehnoloogia arengufrondist tagapool olev eend, mis kogu tuuliku kui energiaallika arengut takistab.

Teine kriitiline edutegur tuulikute arendamiseks, mis Eestis täidetud, on võimekas infotehnoloogiasektor. Tuuliku sisemus on täis tipptehnoloogiat. Infotehnoloogial põhinevaid juhtimis- ja rikketuvastussüsteeme edasi arendades on võimalik tuulikut märkimisväärselt efektiivsemaks muuta. Tuult on tuuliku töökõrgusel, 100–150 meetril peaaegu alati, küsimus on omada tarkust see tuuliku labadega kinni püüda.

Tark tuulik toimib kui automatiseeritud ilmajaam – meteoroloogilisi andmeid analüüsides, tuule käitumist prognoosides on võimalik tootmisväljundi volatiilsust vähendada ja tuuliku efektiivsust tõsta. Teiseks võimaldab tuuliku täpsem juhtimine ja anduritega veatuvastussüsteem teha tuuliku konstruktsiooni kergema, vähendada seadmete kulumist ning pikendada tuuliku ekspluatatsiooniiga.

Kolmas kriitiline edutegur on Eesti sadamad. Suuremate tuulikute mastid on kuni 150 meetrit kõrged, labade ulatus on 50 meetrit ja enam. See tähendab, et tuulikuid ja nende põhikomponente on võimalik mõistlike kuludega transportida vaid meritsi, ja eeldab tööstuse sadamate lähedust.

Praegu on Eestis hoogu sisse saamas energiamajanduse arengukava ehk ENMAK 2030+ arutelud. Suur osa ENMAKist keskendub põlevkivitööstusele. Kahtlemata on pikkade traditsioonidega põlevkivitööstuses Eestil maailmas unikaalne know-how, ja kui nafta hind ning muud tegurid võimaldavad, siis tuleks põlevkiviõli tehnoloogiad riigile raha sisse toovaks eksportivaks tööstuseks arendada. Ja kaugeltki ei poolda ma seisukohta, et põlevkivikatlad tuleks päevapealt kinni panna – üleminekud toimuvad kindlalt siis, kui need on sujuvad.

Kokkuvõtteks, Eestis on ka teine energeetika tööstusharu, millel on potentsiaal maailma suures energiamängus kaasa rääkida, eksportida ja riiki jõukust ning töökohti luua – tuuletehnoloogia tööstus. Seda tuleks ENMAK 2030+ koostamisel silmas pidada.

Allikas: Postimees