Aivar Kokk. FOTO: Eero Vabamägi

Me unistame õnnelike inimeste Eestist, kus ametkonnad on loodud Eesti inimeste ja ettevõtjate jaoks. Paraku tunnetame üha rohkem, et ametkonnad teevad poliitilisi ja majanduslikke otsuseid, mis peaksid jääma valitsusele, riigikogule, omavalitsustele ja e tevõtjatele, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk (Isamaa).

Loen Postimehest Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) peadirektori Kaur Kajaku arvamuslugu «Aidu tuulepargi skandaal riigi vaatenurgast» ja imestan.

Viimasel ajal on Eestis tekkinud kummaline tendents – ametkondade juhid tahavad hakata poliitilisi otsuseid tegema ja riiki juhtima

Riigiameti juhina üritab Kajak, kes ei ole erinevalt kohalikust omavalitsusest rahva poolt valitud, Aidu tuulepargi puhul ettevõtjatest, kodanikest ja valijatest tuimalt vilistades üle sõita ning alavääristab kohalikku omavalitsust ja kohtulahendeid.

Me unistame õnnelike inimeste Eestist,  kus ametkonnad on loodud Eesti inimeste ja e ettvõtjate jaoks. Paraku tunnetame üha rohkem, et ametkonnad teevad poliitilisi ja majanduslikke otsuseid, mis peaksid jääma valitsusele, riigikogule, omavalitsustele ja e ettvõtjatele.

Poliitilised otsused on riigi ja kohaliku omavalitsuse pärusmaa, kes on saanud rahvalt mandaadi.  Ükski riigiameti juht ei saa otsustada,  millised õigused on riigil ja kohalikul omavalitsusel. See ei ole ameti juhi otsus, see on poliitiline otsus. Alles me lugesime Eesti Posti näitest, kus on selgelt näha ministri, ameti, ettevõtjate ja rahva soovide vastuolu.  Kahjuks selliseid näiteid võib tuua palju.

Eesti on õigusriik.  Kui Riigikohtus on jõustunud lahend et Aidu tuulepargi ehitusload kehtivad ja nende õiguspärasuse üle vaidlust ei toimu,  siis ei peaks enam pärast kohtuotsust vaidlema.  Ehitusloa kehtivust võib igaüks ehitusregistrist kontrollida – sisestades www.ehr.ee keskkonda ehitusregistri koodi 220724715 avaneb näiteks kehtiv ehitusluba Aidu tuulikule nr 5.
Ükski riigiameti juht ei saa otsustada, millised õigused on riigil ja kohalikul omavalitsusel.

Jätame nüüd kõrvale emotsioonid.  Meil on ikka õigusriik.  Kui arendajale on ehitusluba antud ja seatud tingimused ning arendaja on tingimuste järgi ka ehitatud, siis ameti juht ei peaks võtma seisukohta,  et keegi on halb või hea,  vaid peaks täitma enda tööülesandeid.

Ükski riigiametnik ei tohiks otsuseid teha emotsioonide baasil, vaid ikka nii, nagu õigusriigile on omane,  seaduste järgi.  Kodanikel ja ettevõtjatel peab olema õiguskindlus.  Ettevõtja ei saagi teada,  millised riigikaitselised huvid ühtäkki võivad projekti realiseerimise ajal kerkida, peab jooksma punane joon, millest edasi enam ei saa ettevõtjale kaikaid kodarasse loopida.  Arendaja tohib ja peab ehitama ehitusloa kohaselt.  Kui see on nii,  siis milleks veel süüdistada omavalitsust või etevõtjat?

Eesti on otsustanud liikuda kliimaneutraalse majanduse suunas ning taastuvenergia osakaal peab ulatuma 2030. aastaks 50 protsendini. Me ei jõua eesmärgini ilma tuule- ja päikeseenergiata.

Kas meil riigis üks käsi ei tea,  mis teine teeb?  Või on tegemist ametkondade ringkaitsega?  Mis ametkondadel viga –  maksumaksja plekib ju kinni kõik kohtukulud ja kahjunõuded, aga e ettvõtja, kes on investeeringuks juba laenu võtnud, peab leidma veel raha ka ametkondadega kohtus käimiseks ja sellel ajal investeeringute intressimakseteks,  rääkimata tööjõu-  ja kõigist muudest projektikuludest.  Pahatihti löövad ettevõtlikud inimesed lihtsalt käega,  sest nad mõistavad,  et riigi rahakott on alati suurem kui nende oma.

Kui arendajale on ehitusluba antud ja seatud tingimused ning arendaja on tingimuste järgi ka ehitatud, siis ameti juht ei peaks võtma seisukohta, et keegi on halb või hea, vaid peaks täitma enda tööülesandeid.

Eesti majandust arendavad ettevõtjad. Maksuraha laekub läbi ettevõtluse ja mi e millestki muust. Kui riik on jätnud lubadused täitmata, siis ei saa kulusid panna ettevõtjate kanda, kes on heauskselt toiminud. Aidu tuulepargi planeeringu menetluse käigus otsustas kaitseministeerium juba 2010. aastal, et Kellavere radar integreeritakse kokku lähedal asuvate Vaindloo ja Valaste radaritega, mis olekski kõrvaldanud radaripildi varjualad ja muud häiringud. Sellekohane peatükk kirjutati ministeeriumi nõudel keskkonnamõjude strateegilisse aruandesse, mis on avalik dokument.

Poliitikud otsivad nüüd lahendusi vahendite leidmiseks, et kiiresti paigaldada vajalikud lisaradarid ja luua nii võimalus suurendada taastuvenergia tootmist Ida- ja Lääne- Virumaal. Seda enam on arusaamatu, miks otsib üks ametnik kõige kiuste ikka võimalusi, kuidas e ettevõtjatele kaikaid kodarasse visata.

Kui ametnikel oleks ka isiklik vastutus, kui nad tunnetaksid tehtud vigu ja ametitelt sissenõutud trahve enda rahakotiga, nagu teevad seda ettevõtjad ja kodanikud, siis ilmselt ei oleks praegu sellist olukorda Aidu tuulepargiga.

Kajak läheb isegi nii kaugele, et vihjab enda arvamusloos, justkui oleks kohalik omavalitsus saanud altkäemaksu. Kui see on nii, siis vastavalt õigusriigile peaks ameti juht sellise teatega pöörduma vastavate ametkondade poole. Kuna seda tehtud ei ole, siis tundub, et tegemist on lihtsalt hämamisega.

Kas tasub süüdistada kohalikku omavalitsust selles, et e evõtja soovib omavalitsust toetada ja luua töökohti? Kust siis tuleb kohalikele omavalitsustele tulubaas, kui ei oleks ettevõtluse poolt loodud töökohti? Kus tuleks maksuraha, et ametnikele palka maksta?

Loomulikult peavad ametnikud jälgima, et kõik oleks seaduslik, aga kui Riigikohtus on lõplikult otsus jõustunud, siis ei peaks ametnikud enam protsessi takistama uskudes, et riik, see olengi mina. Nüüd on aeg leida võimalikult kiiresti lahendused probleemidele, et tuuleenergia oleks osa Eesti majandusest, tekiksid uued töökohad, edeneks kohalik elu Virumaal ja tehtaks kõlavatele sõnadele lisaks ka tegusid kliimaneutraalsuse vaevalisel, kuid ainuõigel teel.

Meil on vastutus järeltuleva põlve ees, sest teist planeeti pole meile antud, kus elada.

Allikas: Postimees

Foto: Avalik