Ain Alvela.SVEN ARBET
Igal aastal matab riik hulga raha äpardunud kohtuasjade kinnimaksmisele, kusjuures taganjärele tundub, et üksjagu neist kohtuskäimistest on ette võetud jonniajamise pärast.
Ajalugu näitab, et riigiasutuste jonni esimese ja teise astme kohtumäärustega on raske murda. Vaidlemist jätkatakse ikka riigikohtuni välja. Kui küsin, palju kohtuskäimisele raha kulub, vastab rahandusministeerium, et üldist arvestust riigi kohtukulude üle ei peeta.
Kõige kuulsam on kahtlemata 33 Sylvesteri omaniku võidetud hagi maksuameti vastu, mille tulemusena pidi ametkond tagastama puidutööstusfirma Sylvester aktsiate müüjatele 25,5 miljonit eurot riigikassasse deponeeritud tulumaksu ja lisaks veel kohtuskäimise jooksul juurde tiksunud intresse enam kui 15 miljonit eurot.
Põhjatud taskud
Aga riigiasutuste luhtaläinud õiguseotsimisi leidub ridamisi ka hilisemast ajast. Septembri alguses tunnistas kohus, et kuue aasta pikkuse menetlusaja jooksul ei suudetud tõestada nn Lambo-mehele Henry Kallasele süüks pandud korruptsiooniasja ning nüüd tuleb riigil katta kohtuskäimisega tekkinud pea 115 000 eurot kulusid, sh ainuüksi arestitud Lamborghini hoiustamise eest 25 000 eurot.
Tartu Ülikoolil tuleb õigustühiselt (nagu kohus tuvastas, sisuliselt valekaebuse alusel) lõpetatud töölepingu eest maksta ülikooli raamatukogu endisele direktorile Martin Hallikule kümneid tuhandeid eurosid hüvitist. Ka see summa tuleb maksumaksja taskust.
Viimase aasta jooksul on tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti hammaste vahel vennad Sõnajalad – Oleg ja Andres, kelle Ida-Virumaale Aidu kunagise põlevkivikarjääri alale rajatavad tuulegeneraatorid olevat ametkonna hinnangul rajatud ebaseaduslikult. Kusjuures juba kohtuskäimise alus puudutas mitte niivõrd tuulepargi arendaja tegevust, kui kunagise maavanema ja kunagiste vallajuhtide väidetavaid apsakaid.
Kohtuskäimist jätkati ka siis, kui madalamad kohtuastmed olid juba riigi kahjuks kaldunud otsused teinud. Tänavu septembris otsustas riigikohus siiski, et Sõnajalad võivad oma tuulikute ehitamist jätkata. Ligemale aastaks peatatud ehituse tõttu löövad vennad nüüd kahjusummat kokku, aga nad on juba välja öelnud, et see tuleb vähemalt 60 miljonit eurot.
Näiteks Eesti regionaalset arengut silmas pidades oleks selline summa üüratu raha, millest aga paraku maaelu arendamise projektid võivad vaid und näha. Riigil pole seda raha, sest vaja on ju enda vead kinni maksta. Suure surmaga leiti 200 000 eurot, et Põlva haigla sünnitusosakond veel mõnda aega püsida võiks, miljonid aga lendavad tuulde.
Teine kohtutrall, mis samuti puudutab tuulepargi rajamist ning kuhu samuti segatud Oleg ja Andres Sõnajalg, käib ümber Pärnumaal Tootsi endistel turbakaeveväljadel asuva ja planeeringuga tuulepargi rajamiseks ette nähtud maa-ala ning sellel ehitamise õiguse kuuluvuse üle. Omal ajal olid just ministeeriumide otseses alluvuses olevad asutused – riigifirma Eesti Energia ja Riigimetsa Majandamise Keskus – need, kes kõnealuse maa müügiga susserdasid niivõrd, et hiljem oli ettevõtjatel küllalt alust see tegevus kohtus vaidlustada. Susserdamine ei läinud läbi ja nüüd peab RMK maatüki avalikule enampakkumisele panema.
Samuti tuulepargi rajamisega seoses käis ettevõtja Harry Raudvere kohut Toila vallaga, kes keeldus talle väljastamast ehitusluba Ida-Virumaale Päite-Vaivina tuulepargi rajamiseks. Nüüd tuleb vallal Tartu halduskohtu otsuse põhjal tasuda ettevõtjale riigilõivu ja õigusabi eest kokku 16 743 eurot.
”
Seda mannetute kohtulugude rida kroonib muidugi Tallinna endise linnapea Edgar Savisaare kohtusaaga, mis lõpuks umbe jooksis. Kõik need ja veel hulk teisigi riigi kohtuasju on toonud nende algatajale vaid altminekuid ja määratut rahalist kahju. Põntsust mainele ma parem ei räägigi, sest selle kadu ei näi nende kohtuasjade arhitektidele põrmugi peavalu valmistavat.
Lisaks annab riik seadusandjana väga sageli põhjust ennast kohtusse kaevata. Nii vaieldakse Leviraga kohtus 5G-võrgu pärast; Mootor Grupp ähvardab riiki kohtuga, sest leiab bussiliinidele makstavad dotatsioonid ebaõiglased olevat; Rail Balticu vastased andsid riigi kohtusse, kuna pole nõus raudteetrassi kulgemisega kohas, kuhu see on praegu maha märgitud jne. Endal näis põhjust olevat riik kohtusse kaevata isegi poolteist päeva ministriametit pidanud Marti Kuusikul, et pea 31 500 euro suurust hüvitist saada.
Nii sagedased äpardused
Ega’s altminekute eest vastuta advokaadid või hageja, vastutusekoorem riigikassa raha arulagedas kulutamises lasub, olgu siis kaude või mitte, ikka maksumaksja õlul.
Kas maksumaksja ehk rahva ehk ühiskonna õiglustunne on nendest kohtuasjadest ning nende tulemustest kuidagi võitnud? Sügavalt kahtlen. Pigem kinnistub inimestes arusaam, et riigiasutused (kõige laiemas mõistes riigieelarvest kinni makstud tegevusega asutused) kasutavad maksuraha kergekäeliselt, et mitte öelda küüniliselt, kas siis mõne otsustaja ego tõstmiseks või lausa põhimõttelise kiusu ajamiseks kellegagi, kelle “nägu ei meeldi”.
Kui nüüd peaks juhtuma, et Sõnajalad saavad oma kümned miljonid kahjutasu, päästab see neid võib-olla oma Viimsi majade müügist, aga kes oskaks arvata, millest ühiskond samas ilma jääb?
Allikas: Delfi
Foto: Avalik