Siiri Liiva Foto: Ilmar Saabas
Praegu Tallinna halduskohtus menetluses olev Varja tuulepargi kohtuasi ja sellest tingitud meediapäring kaitseministeeriumile lõppes loo autorile ja tema allikatele olukorraga, kus kohtunik pidi lõpuks otsustama, kas keelab osadele kohtuasjas kasutusel olevatele dokumentidele ligipääsu nii ajakirjanikul kui kohtuasja algatanud arendajal ja tema advokaatidel.
Varja tuulepargi kohtuasjas – nagu mitme teisegi viimase viie aasta jooksul kohtusse jõudnud eraettevõtja tuuleenergia arenduse puhul – vaieldakse selle üle, kas kaitseministeeriumil oli õigus keelduda arenduse ehitusloale kooskõlastuse andmisest, kui kõik teised küsimused, mis ministeeriumile meelepärased ei olnud, said varasema menetluse käigus lahendatud.
Nagu teisteski kohtuasjades, kasutab kaitseministeerium ka antud asjas oma seisukoha tõestamiseks nii piiratud ligipääsuga kui ka riigisaladuseks kuulutatud kaitseväe ja NATO dokumente, et veenda kohut oma seisukoha õigsuses.
See tähendab ühtlasi, et asja menetleval kohtunikul peab lisaks riigisaladuse loale olema ka juurdepääs NATO välisteabele. Ka on osa kohtulikust menetlusest kuulutatud salajaseks. See tähendab, et oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud arendaja ei saa nende vestluste sisu kunagi teada. Kui kohtunik peaks antud asjas andma õiguse kaitseministeeriumile, ei saa arendaja ka kunagi teada, mis täpselt oli selle otsuse aluseks.
Ainus põhjendus, mida siis valdavalt kasutatakse, on „riikliku julgeoleku kaalutlus”. Seda on Varja ja Päite-Vaivina tuuleparkide arendaja Harry Raudvere kõrval Ida-Virumaal tunda saanud ka Aidu tuulepargi arendajad Oleg ja Andres Sõnajalg, kes on viimastel kuudel oma kahe Aidu tuuleparki püsti pandud tuulikuga ohtralt meediapildis olnud. Varja tuulepark asub Aidu tuulepargist 15 kilomeetri kaugusel.
Tants ümber Kellavere radari
Ida-Viru tuuleparkide üle käivates vaidlustes on keskseks teemaks tuuleparkidest tingitud häiringud õhuseireradaritele ja raadioluuresüsteemidele, mille kaitseministeerium 2015. aastal justkui üle öö avastas. Sellest tulenevalt on riik ministeeriumi isikus tõmmanud tervele reale Ida-Virumaal tolleks hetkeks käima lükatud arendustele tugeva piduri peale ja vaidlebki nende üle nüüd kohtus.
Varja tuulepargi puhul on kohtulik arutelu keskendunud ennekõike õhuseirele ehk täpsemalt häiringutele Lääne-Virumaal Kellavere külas asuvale Eesti õhuväe hallatavale radaripostile, kus asub kolmemõõtmeline kaugvaatlusradar Lockheed-Martin TPS-77.
2003. aastast töötav Kellavere radar on osa kolme Balti riiki hõlmavast õhuseiresüsteemist BALTNET. Pärast NATO-ga liitumist 2004. aastal integreeriti BALTNET NATO õhukaitsesüsteemi NATINADS. Lisaks tavapärasele õhuseirele on BALTNETi ülesandeks ka lennujuhtimine ja õhuturbeoperatsioonide taktikaline juhtimine.
Varja kohtuasjas on kaitseministeeriumis töötav riigikaitseliste ehitiste valdkonna juht Mati Kuppar andnud kolm korda radari töövõime kohta tunnistusi, neist ühel korral oli istung riigisaladuse kaitsele viidates kinnine. Terve rea teiste tõendite hulgas, mis kaitseministeerium on kohtule esitanud, on olnud ka mitu õhuväe dokumenti, mis keskenduvad Varja tuulepargi võimalikule mõjule Kellavere radarile.
Varja kohtuasjas vaieldakse selle üle, kas kaitseministeerium on kohelnud Varja tuulepargi arendajat ebavõrdselt või mitte. Kohtuliku menetluse tulemusel otsustas asja menetlev Tallinna halduskohtu kohtunik Daimar Liiv võimaldada Varja tuulepargi arendajatel Harry Raudverel ja Gregor Raudverel ning nende advokaatidel tutvuda kahe piiratud ligipääsuga dokumendiga, mis kaitseministeerium on tõenditena esitanud.
Seab radari töövõime kahtluse alla
Üks neist on kaitseväe õhuseiredivisjoni 2011. aasta juulis koostatud analüüs Varja tuulepargi võimaliku mõju kohta Kellavere radarile ja teine on 2015. aasta novembris kaitseväe õhuseiredivisjoni sama teemat puudutav kiri, mis esitati Varja kohtuasja tõendina. Mõlemad on asutusesisese kasutuse piiranguga dokumendid, neist üks sisaldab ka riigisaladust puudutavaid osi, mis arendajatele tutvumiseks andmisel kaeti.
Pärast nende dokumentidega tutvumist rääkis Varja pargi arendaja Harry Raudvere loo autorile, et kuigi kaitseministeerium on seni käskinud mitmetel arendajatel oma parkides tuulikuid ridadesse joondada – väites, et sellega väheneb oluliselt mõju radaripildile –, siis need dokumendid seda ei kinnita.
„[Nendes dokumentides] oli selgelt kirjas, et Kellavere radari antenn on piltlikult öeldes veeuputuse aegne ning vajalikust hulgast elementidest töötavad ainult mõned,” ütles arendaja. Tema kinnitusel on ka üks õhujõudude esindaja ühel kohtumisel kaitseministeeriumis öelnud, et tegelikult tuulikute reastamine üksteise taha ei vähenda mõju radarile, sest tuulepark on radari pildis lihtsalt üks tume ala.
Ka juhtis Raudvere tähelepanu sellele, et sama ajal on riik eraldanud kaitseministeeriumile raha radari moderniseerimiseks ja ministeeriumi ametnikud on korduvalt väitnud, et moderniseerimisega muudeti radar kõige kaasaegsemaks, mis üldse olla saab ja on suuteline töötama nii, et tuulepark selle tööd ei sega.
Soovist kontrollida, kas need dokumendid tõesti seavad Kellavere radari töövõime sellisel kujul kahtluse alla, pöördus loo autor 2. juulil pärast viimast Varja kohtuasja istungit kaitseministeeriumi pressiosakonna poole teabenõudega, paludes luba mainitud kahe dokumendiga tutvuda. Järgmisel päeval laekunud kaitseministeeriumi vastus oli kategooriline.
„Nimetatud dokumendid on juurdepääsupiiranguga ning kohtuvaidluse osapool sai nendega tutvuda vaid kohtumenetluse huvides ja vaid kohtumenetluses kasutamiseks, ilma õiguseta neid kopeerida või infot edastada väljapoole menetlusosalisi. Me ei saa antud dokumente juurdepääsupiirangu tõttu näidata ega tutvustada,” ütles Andres Sang ministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonnast.
Keelas ajakirjanikul teemat kajastada ja allikal infot edastada
„Samuti on oluline mõista, et kui kohtuvaidluse osapool andis edasi neis dokumentides sisalduvat infot, siis puudus tal selleks õigus ning samuti ei ole õigust teadasaadud infot kuidagi kajastada või kasutada väljaspool antud kohtumenetlust. See info on jätkuvalt mitteavalik,” lisas kaitseministeeriumi esindaja.
Arendaja enda kinnitusel polnud aga keegi talle mingeid keelde nende dokumentidega kohtus tutvumas käies peale pannud. Ajakirjanik küsis seepeale kaitseministeeriumist, mille alusel keeldub asutus võimaldamast nende dokumentidega tutvumist – eriti veel olukorras, kus ta tahtis lihtsalt kontrollida talle esitatud väite paikapidavust ja arendajal, kellel puudub riigisaladuse ligipääsu luba, võimaldati neid dokumente näha.
„Antud dokumentide sisuga sai kohtuvaidluse osapool tutvuda kohtumääruse alusel selle menetluse raames, kusjuures osa dokumendist oli kinni kaetud. Arvestades vajadust kaitsta kõnesolevates dokumentides sisalduvat julgeolekualast asutusesiseseks kasutamiseks määratud informatsiooni, võimaldas kohus kaebajale ja ta esindajatele tutvumise nimetatud dokumentidega kohtu ruumides ja ilma õiguseta nendest koopiat saada. Samuti ei tulenenud kohtu antud dokumentidega tutvumise õigusest õigust neis sisalduvat infot edasi jagada,” kordas ministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakond.
Ka öeldi, et tegemist on teabevaldaja poolt avaliku teabe seaduse § 35 lg 1 p 10 (Teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek kahjustaks teabevaldaja huve) alusel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud dokumentidega.
Olles konsulteerinud juristidega, otsustas loo autor selle teema sinnapaika jätta ja leppida asjaoluga, et ta ei saa neid dokumente näha. Kaitseministeerium ise aga asja nii lihtsalt ei jätnud, vaid otsustas end sõna otseses mõttes tõelise jõuministeeriumina kehtestada.
Tahtis keelata ka arendajal ja tema advokaatidel ligipääsu dokumentidele
Lõppeva nädala kolmapäeval, 10. juulil laekus Varja kohtuasja menetleva kohtuniku lauale kaitseministeeriumi advokaadi Veiko Viisilehe allkirjastatud taotlus, millega avaldas ministeerium selget veendumust, et arendaja on kopeerinud nende dokumentide sisu ja edastanud seda kolmandatele osapoolte, ennekõike loo autorile.
„Ülalesitatust lähtuvalt taotleb vastustaja (kaitseministeerium – S. L.), et kaebajal ning tema lepingulistel esindajatel ei võimaldataks enam täiendavalt juurdepääsupiiranguga dokumentidega tutvuda. Samuti taotleb vastustaja kaebaja ning kaebaja lepinguliste esindajate kohustamist asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumentidest saadud teabe salajas hoidmiseks ning kolmandatele isikutele avaldamisest hoidumiseks,” seisis kaitseministeeriumi taotluses, millele oli lisatud ka ajakirjaniku 2. juuli päring kaitseministeeriumile.
Arendaja advokaadid Piret Blankin ja Edgar-Kaj Velbri märkisid seejärel kohtule esitatud seisukohas, et kaitseministeeriumi taotlus on täielikult põhjendamatu ning suunatud eelkõige kaebajate menetlusõiguste täiendavale ja alusetule kahjustamisele. Ka tõid nad välja, et ajakirjanik ei viidanud mingile info kopeerimisele, vaid dokumendi sisu osas esitatud väitele.
Ühtlasi märkisid nad, et kaitseministeerium on ka ise selle dokumendi sisu osas juba 2016. aastal avalikkusele väiteid esitanud. „Samuti on selle dokumendi sisu osas väiteid esitatud käesolevas asjas peetud avalikel kohtuistungitel. Viimasel neist viibis kohapeal ka kaitseministeeriumile viidatud taotluse esitanud ajakirjanik Siiri Liiva. Kaitseministeerium tema istungilt eemaldamist vajalikuks ei pidanud ega taotlenud,” märkisid arendaja esindajad.
Ka asja menetlev halduskohtu kohtunik Daimar Liiv asus oma 11. juuli otsuses seisukohale, et arendaja poolt ajakirjanikule edastatud info näol on tegemist väidetega mitte dokumentide täpsema sisu osas, vaid eelkõige tema enda üldistatud tõlgendusega, mistõttu ei ole selle näol tegemist ametialaseks kasutamiseks määratud piiratud ligipääsuga dokumentides sisalduva teabe avaldamisena.
Seetõttu ei rahuldanud kohus kaitseministeeriumi taotlust keelata arendajal ja tema advokaatidel ligipääsu nendele dokumentidele. Küll aga otsustas kohtunik – kes seni ei olnud keelanud arendajal ja tema advokaatidel nende dokumentide sisu kolmandatele isikutele edasi anda –, seda nüüd teha.
Kellavere radarisse investeeritud üle 22,5 miljoni euro
Küsimuse peale, miks käitub kaitseministeerium antud asjas – ja puhtalt kahe dokumendi pärast – nagu jõuministeerium, kordas asutus juba oma oma varem esitatud seisukohta, et tegu on vajadusega kaitsta dokumentides sisalduvat julgeolekualast asutusesiseseks kasutamiseks määratud informatsiooni ja arendajal ei olnud õigust seda infot jagada.
Mis puudutab dokumentide põhjal tehtud arendaja järeldust – et Kellavere radari näol on tegemist sisuliselt kasutu seirevahendiga –, siis kaitseministeeriumi sõnutsi on praegu Kellaveres asuva radari TPS-77 näol pärast uuenduskuuri tegemist kõige kaasaegsema primaarradarite riist- ja tarkvaraga, mis on sellisena asjakohane veel vähemalt järgmised kümme aastat. Ainus, mis selle tööd segab, on tuulepargid.
„Kui tuulegeneraator jääb radari vaateulatusse, siis tekivad sellest augud radari kattealasse tuulepargi taga, tuulikulabad tekitavad radarile valesihtmärke ning tekkiv müra koormab üle radari töötlusprotsessid, mis vähendab sihtmärkide avastamise tõenäosust,” märkis Andres Sang ministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakonnast. Tema väitel ei ole täna turul tehnoloogiat, mis neutraliseeriks tuuleparkide mõju primaarradaritele ja raadioluuresüsteemidele.
Samas on radari tootja Lockheed Martin ise väitnud, et TPS-77 radari tööd tuulepargid segada ei tohiks, kuna radar kasutab nn pliiatskiiri, mistõttu tuuleparkidest tingitud pimealasid ja valesihtmärke selle radari väljas tekkida ei tohiks. Kaitseministeeriumi ametnik on ühel Varja kohtuasja istungil Kellavere radari tööd kirjeldades viidanud samuti pliiatskiire tehnoloogia kasutusele.
Kellavere radariposti on seni investeeritud üle 22,5 miljoni euro. See sisaldab taristu loomist 2001. aastal, selle uuendamist 2018. aastal, radari enda soetamist 2003. aastal ning tavapärast radari riist- ja tarkvara uuendamist, mis leidis aset 2015. aastal. Sellele lisanduvad iga-aastased majandus- ja hoolduskulud, mis on kuni 80 000 eurot aastas. Ka lisanduvad siia kaitseväe tööjõukulud – Kellavere radaripost on mehitatud umbes kümne inimesega.
Allikas: Delfi
Foto: Avalik